"Elas kord kuningas, kes ..."

Muinasjuttudel on tihtipeale kindel algus ja kindel lõpp. See teeb nad tuttavaks, südamelähedaseks. Sakslased armastavad kohe-kohe algava koduse EM-finaalturniiri eel meenutada 2006. aasta MM-i, kusjuures pea alati romantiseeritakse tollast mälestust nii, nagu olnuks tegu sakslaste jaoks õnnelikult lõppenud turniiriga. Ometi oli lõppvaatus ju risti vastupidine, sest poolfinaali 119. minutil murdis imelöögiga võõrustajate südamed Fabio Grosso ja kaks minutit hiljem keeras Alessandro Del Piero tabamus nuga värskes haavas veelgi.

Sommermärchen - suvemuinasjutt. Just nii nimetavad sakslased 18 aasta taguseid nädalaid, mil Saksamaal selgitati uut maailmameistrit ja Jürgen Klinsmanni tüüritud Die Mannschaft peaaegu lõpujooneni selles võidujooksus lubaval positsioonil püsis. Düsseldorfis sündinud Heinrich Heine mitme sajandi vanune satiiriline poeem "Deutschland - Ein Wintermärchen" andis parafraseeritult nime optimistlikule kuule, mil ühiselt koondisele kaasa elanud Saksamaa tundis end tõepoolest ühtsena.

Heute startet die #FußballEM in Deutschland: Brauchen wir ein zweites Sommermärchen, wie damals bei der WM 2006 im eigenen Land? Nein – sagt unser Paul Linke. Hier seine Begründung. #EM #EM2024 #EURO #EURO2024 #Berlin https://t.co/LTv5sesBIw — Berliner Zeitung (@berlinerzeitung) June 14, 2024

Jalgpallilise tähtsuse kõrval kannab algava EM juba eos mitut laiemat tähendust. Esiteks on Euroopa jaoks üle pika aja tegu esimese suurturniiriga, millest võimalik vahetult osa saada. Isegi 2018. aasta Venemaa MM asus grammi jagu euroopalikust kultuuriruumist väljaspool, ehkki siiski käegakatsutavas kauguses. Eelmise EM-iga kaasnenud võimalused elamusi hankida läksid aga juba pandeemiapiirangute nahka, kahe ja poole aasta eest Kataris peetud MM jäi eurooplasele kaugeks nii füüsilises kui ka tähenduslikus plaanis.

Kuigi kolmandat aastat Ukrainas jätkuv sõda Euroopa vabaduse nimel ning Iisraelis-Palestiinas löödavad lahingud panevad meile tuttava maailma tuleviku pärast tõsiselt muretsema, on see kõik keskmisest keskeurooplasest ikkagi kuidagi kaugel. Võimalus ühiseks hingamiseks on pealtnäha taas loodud. Aga sakslaste jaoks pole see sugugi nii lihtne, sest pinna all on peidus paljutki.

Silmad kinni või silmad lahti?

Pärast Katari MM-i katastroofi on Saksamaa koondise selja taga kogu aeg hiilinud hirm, et kodusel turniiril jäädakse häbisse. Tulemusi vaadates peaks negatiivsus olema omajagu taandunud, sest märtsis võideti Prantsusmaad ja Hollandit, eelmisel nädalal viigistati Ukrainaga ja alistati Kreeka. Aga juba enne neid juuni alguse mänge visati koondise ettevalmistuse kodaraisse ootamatu kaigas.

"Kas tahaksite näha Saksamaa koondises rohkem valgenahalisi mängijaid?" Sellist küsimust ei esitanud oma lugejatele mõni klikijanus tabloid, vaid Saksamaa rahvusringhääling ARD. Umbes 1300 vastanust teatas 21 protsenti ehk enam kui viiendik: jah, tahaks küll.

"See on rassism. Ärgake üles, Euroopa on täis inimesi, kes on pidanud sõja eest põgenema ega soovi muud kui vaid seda, et nad vastu võetaks," põrutas koondise peatreener Julian Nagelsmann mõni päev hiljem ajakirjanikega rääkides. "Tegu on täiesti pöörase küsimusega. Meil siin Saksamaal läheb väga-väga hästi, aga kui ütleme välja midagi sellist, tähendab see, et pigistame maailmas toimuva suhtes lihtsalt silmad kinni."

With talks about the problematic WDR survey, and national team coach Julian Nagelsmann and player Joshua Kimmich's comments about racism, we ask fans in Germany ahead of #Euro2024: How present is racism in German football? 🇩🇪⚽️ pic.twitter.com/wM5OmhY9mh — DW Sports (@dw_sports) June 3, 2024

Saksamaa koondis, alustades kaptenist Ilkay Gündoganist, jätkates Leroy Sane ja Antonio Rüdigeri ning lõpetades noorema põlvkonna tähe Jamal Musialaga, on juba ammu multikultuurne. ARD põhjendas vastuolulist küsitlust sellega, et kuigi tulemused šokeerisid ka neid, ei muuda see asjaolu, et arvestatav osa ühiskonnast siiski jätkuvalt niimoodi mõtleb. Ja selles vaatenurgas peitub märgatavalt rohkem tõde, kui tahaks tunnistada.

Kas Sommermärchen on üleüldse veel võimalik? Paljud sakslased leiavad, et ei, sest maailm ja Saksamaa ühes sellega on muutunud. Kelle süül? Poliitikute? Või aina rohkem lõhestuva, õigemini iseennast järelejätmatult lõhki kiskuva ühiskonna ehk ... inimeste enda?

Solch ein Sommermärchen wird es nicht mehr geben.

Nicht in diesem Zustand, in dem Deutschland seit Jahren ist. Sie haben über die Jahre alles kaputt gemacht. Deutschland ist gespalten wie noch nie. Der Fußball wurde immer mehr politisiert.

Die EM und WM waren immer ganz… pic.twitter.com/XaN5UFjPXi — Heimatgefühl (@HeimatliebeDE) June 14, 2024

Ideaalis on sakslaste jaoks EM-i vaates kõik lihtne - täna alustatakse Münchenis esmalt Šotimaa purustamisega, marsitakse alagrupist võidukalt edasi ning küll siis on kasvanud enesekindluse ja koduseinte toel juba kõik võimalik. Ent mis siis, kui läheb teisiti? Mis jääb sakslaste ühtsusest alles näiteks siis, kui "mees metsast" ehk viimasel hetkel koondisesse arvatud ründaja Lawrence Shankland peaks täna õhtul lööma Allianz Arenal Šotimaa võiduvärava? Muidugi on asjade selline käik üpris vähetõenäoline, aga EM-idel on nähtud suuremaidki üllatusi.

Pole kahtlustki, et viimastel aastatel nurgataguseid pidi visalt koondise kannul hiilinud hirm ja kõik tema inetud sõbrad tõstavad sel juhul otsekohe pead. Ning suvemuinasjutu teisest osast võib  Saksamaa jaoks saada väga kiirelt hoopis õudne jätk Kataris kirjutatule.

***

Uudiseid otse Saksamaalt aitab lugejateni tuua Lays. Osale nende kampaanias!