Teisipäeva õhtul lidusin Lillekülas asuvast kontorist suure hurraaga EJL-i koolitusklassi, kus ootasid ees mitmed Premium liiga tulevased videokohtunikud. Mõnel telefon näpus, jälgimas äsja alanud Maroko ja Hispaania kohtumise lisaaega. Selle lõppu ega penaltiseeriat keegi meist ei näinud, sest ees ootasid hoopis naiste MM-i kuvanud ekraanid VOR-is ehk videokohtunike tööruumis.

• Vaata ka Brit Maria Taela galeriid videokohtunike õppesessioonist siit või loo lõpust.

Sain olla kärbseke seinal, kuigi ajakirjanike kohalolek jättis vast ikka oma pitseri. Kes siis tahaks eksida, kui üks tüütu putukas kõik üles märgib ja siis portaali üles ka riputab? Mina ka mitte. Aga näpuga näitamist siit ei tule, pigem mitmed lihtsureliku märkamised, kuidas ühes pisikeses ruumis uueks Premium liiga hooajaks valmistutakse.

"Mis on järgmine samm, enne, kui sa midagi muud teed? Sa vaatasid tight’i (tõlkes - keskjoonel paikneva kaamera lähiplaan), sul on tääg (märgend - L. J.) paigas. Mis on järgmine samm?" tegi Eesti tippkohtunik ja Euroopaski tegusidki teinud Kristo Tohver algust ruumis, kus olid kohad sisse võtnud kolm VAR-i paari.

Võib juba etteruttavalt öelda, et säärane inglise ja eesti keele segune kogu töökeel oligi. Ja see on ka täiesti arusaadav: kogu videokohtunike elu ja melu on Eestis alles lapsekingades ehk ka õiged sõnad pole meie maal veel kas sündinudki või lihtsalt suupäraseks saanud.

"Parem kaameranurk," kõlas üks pakkumine. "Point of contact (tõlkes - kokkupuutepunkt)?" mõtlesid mehed agaralt kaasa.

"Point of contact on paigas. Täägide järgi panid need paika," täpsustas Tohver ja lasi meestel veel pead murda. "Kui sa oled point of contact’i tight’i järgi paika saanud, siis aja kokkuhoiu mõttes on mõistlik vaadata tight üle," jätkas ta. "Suurena," lisas sarnaselt Tohverile õpetaja rollis olnud kohtunike koolitusjuht Hannes Kaasik.

"Järgmine samm pärast seda, kui sul on point of contact käes, vajutad keyboard’il (tõlkes - klaviatuuril) number kolme. Vajutage kõik number kolme, vaatame mis juhtub – põmps – sa oled tight-vaates," oli Tohver kui kala vees.

"Siit paned F4 – loop (tõlkes - ühe olukorra pidev taasesitus) - ja F3 - 50 prossa (protsenti - L. J.). Sellega sa näed kohe, juba ilma midagi valimata, selle sama asja üle, eeldusel, et tight’is oli see näha. Ja nüüd siit mõtled peaga, mis on minu järgmine kaameranurk, mida ma võiksin vajada.”

Mnjah, istusin tõenäoliselt pool aega suu ammuli ja proovisin esialgu aru saada, mida üks või teine väljend võiks maakeeli tähendada. Samal ajal tuletades meelde kõikvõimalikke reegleid, et ehk saan ekraane piiludes ka mõnestki olukorrast aru ja oskaksin abivideokohtunikuna mõne täägi lajatada.

“Esimene on 03 Germany - China 19:22,” tegime algust 2019. aastal toimunud naiste MM-i B-alagrupi kohtumisega, kus olid vastamisi Saksamaa ja Hiina.

Kui mehed said klipid lahti, hakkas sekundite möödudes töine sumin pihta. "Võimalik suluseis," hakkas lumepall veerema. "Pall audis," millele järgnes väike paus, "pall mängus." "Mhm," kõlas vastus. "Ei olnud midagi," kõlas ühe laua tagant. "Minu meelest ka ei olnud midagi," nõustus teine, ja nii edasi. Klipp jooksis aga aina edasi, kuniks jõuti tähtsaima osani.

"Võimalik käega mäng!"

"Suluseis!"

"Hannes, venita stardiga. Kontrollime võimalikku penaltit," kõlasid juhtnöörid, mida uuel hooajal hakkavad Premium liiga väljakukohtunikud esmakordselt kuulma. Ekraanidel hakkasid seejärel jooksma erinevad kordused, videokohtunikud otsisid parimaid nurki saamaks vastus küsimusele, kas peakohtunik peaks antud olukorras penalti andma.

"Check complete (tõlkes – kontroll tehtud), vaatasime üle. Korras, ei ole käe kontakti," sai asi paika. Küll suhteliselt pika jukerdamise peale, mida Tohver ja Kaasik pingsalt jälgisid, visates aeg-ajalt sisse ka abistavaid infokilde. "Vot-vot-vot, nüüd leidsid õige nurga," utsitas end VAR-iga vast kõige kodusemalt tundev Tohver.

Kogu protsessi juures tunduski kõige tähtsam olevat õige kaameranurga leidmine. Just erinevate piltide vahel suurem klõpsimine käiski. Kui pilt tundus paigas olevat, toodi mängu pildi suurendamine ja aeglustamine.

Esimene klipp tehtud, lahendus leitud. Edasi! "Nüüd on rooste maas," käis keegi meestest lõbusalt ja lubavalt välja.

***

Piilusin kõige enam ekraane, mille taga toimetasid tulevane videokohtunik Tanel Üprus koos abivideokohtuniku Erkko Liivaga. Kuigi esimese klipi analüüsis esines pirakaid kivisid-kände, siis järgmiste olukordade puhul tulid õiged kaameranurgad törts libedamalt kätte. Üprus rääkis peale kolmandat kahetunnist sessiooni, et enim peavalu tekitabki võõras programm.

"Ikkagi uus asi. Kõik need nupud ja mida tegema peab. Kui saab selle protsessi juba käe sisse - mida teha ja kuhu vajutada - siis on kindlasti kergem. Võtab aega," sõnas seni 12 Premium liiga matšis ametis olnud kohtunik.

"Kindlasti peab soojaks ka saama. See on umbes samamoodi, nagu lähed mängule, sa teed enne soojenduse ära. Kuna ajaliselt oli meil praegu niimoodi, et tuled sinna, kohe klipp tööle, siis võib-olla järgmine kord näpid 10-15 minutit enne seal need nupud ära, tuletad meelde kuidas ja mis, siis on kindlasti parem."

Kui palju õpitakse juurde väljaspool VOR-i? Üprus selgitas, et alati saab reegleid korrata ning RefPalis erinevaid situatsioone analüüsida. "Nii palju, kui keegi ise teeb ja heaks arvab. Alati on võimalus tulla siia videoruumi kätt soojas hoidma. Kõik võimalused on olemas," on ka (abi)videokohtunike enda asi teadmisi lihvida.

Kuna uuel hooajal hakkavad novembris koolipingi nühkimisega alustanud video- ja abivideokohtunikud teenindama mänge nii väljakul kui ka VOR-is, siis on kahtlemata põletav küsimus ka see, kumb roll ühele või teisele õigusemõistjale rohkem meeldib. Üpruse valik langeks praegusel hetkel tuttavamale ametile.

"Raske öelda, oleme alles õppimisfaasis, aga praegu tundub, et parema meelega oleks väljakul ikkagi," pakkus ta esimese hooga. "Tegelt see tundub jube lihtne, istud arvuti taga, vaatad neid klippe; aga poisid juba ütlesid ka, et peab enne mingid vererõhutabletid sisse võtma, seal läheb ikka päris pingeliseks ja närviliseks."

Ta jätkas: "Kui sul on instruktor selja taga ja pead imiteerima seda reaalset olukorda, kus kutsud kohtuniku vaatama, nagu sa väljaku peal näitaksid, ja siis, kui sa paned mõne vale kaameranurga või ajad mingi nupu sassi, tõmbab ikka värina sisse."

Üprus sõnas, et numbreid pulsikellal jälginud pole, kuid suuremad katsumused ootavad alles ees, sest päris mängudeni pole veel jõutudki. "Kindlasti, nagu Kristo Tohver ütles, siis oodake kuni need otsemängud pihta hakkavad, alles siis tunned seda õiget pulssi," on videokohtunike õlgadel lasuv vastutus suur.

***

"Ta andis pennu jah," uudistasid mehed ekraanide ees järgmist olukorda, milles brasiillannade kasuks vilistati käega mängu eest penalti. Nüüd oli vaja selgeks teha, kas mänguvahend ikka tabas keskkaitsja Allyson Swaby kätt või hoopis näiteks puusanukki.

"Sul on tegelikult kaks väga head kaamerat. Sul on 16 (karistusala joonel olev kaamera - L. J.), mis annab sulle selle, et käsi on kehast väljas. Üks fakt on sul olemas. Nüüd on sul vaja olla kindel, et toimub ka puude. Mille järgi sa puudet saad, kui sa ei saa …" vihjas Tohver Rasmus Maalinnale.

"Palli spin’i (tõlkes – vint) järgi," vastas tulevane videokohtunik.

"Mitte ainult selle, aga ka palli trajektoori järgi," jätkas Tohver.

"Aga kas ta puusast ei või niimoodi minna?" käis Maalinn välja.

"Mine main’i (tõlkes - keskjoonel paiknev peamine kaamera, mis näitab üldpilti), natuke kaugemale ja pane loop natuke suuremaks, sul on loop natuke väike. Ja nüüd pane 50-ga loop’ima," kõlasid juhtnöörid. "Ja siit sa ju näed, et pall liigub pärast puudet alla. Puusast läheb ta kas üles või jätkab. Aga siin on väga selge trajektoori muudatus alla ehk siis need kaks asja kokku tõestavad ära, et seal oli see puude."

Patsutasin endale mõtteis õlale, sest jõudsin ise ka millisekund varem samasuguse järelduseni. Küll aga pidasin seda lihtsalt algaja õnneks, sest igasugune kohtunikutöö on minust seni suure kaarega mööda hiilinud. Kui olen ise väljakul, siis kobisen agarate õigusemõistjatega pigem moe pärast. Mul pole aimugi, mis tunne on päriselt vastutada ja selliseid otsuseid langetada.

Meie läksime aga vapralt edasi kuniks jõudis kätte hetk, mil justkui väljakul viibinud Tohverit ja Kaasikut kutsuti platsi äärde järgmist olukorda üle vaatama.

"Olen siin, mis sa mulle näitad? Hetkel ma näen Eesti Jalgpalli Liidu logo," alustati ikka viperustega.

"Näitan sulle kuidas kaitsemängija number 3 mängib käega tsenderdust. Vaata vasakut kätt," selgitas mõne hetke pärast õige pildi Tohveri ees olnud tahvelarvutisse saatnud Maalinn.

"Mhm, okei, ma näen küll," toimis asi ning Tohver vaatas pingsalt ekraani. Küll aga polnud ta sajaprotsendiliselt rahul sellega, mida tulevane videokohtunik pakkus. Järgnesid erinevad juhtnöörid, mis sisaldasid juba tuttavaid termineid.

"Alustame alati lähikaadriga ja nüüd ütled, et siin on point of contact. Nüüd näen väga selgelt, kui kaugel see käsi on. Siis näitad mulle pilti, kuidas pall muudab suunda," kirjeldas Tohver. "Alati alustad sellega, mis on kõige selgem. Alati alustame pildi müügiga."

Selle olukorra järel sai sessiooni esimene tunnike läbi ning mehed jätkasid tööd ilma ajakirjanike pingsa pilguta. Mine tea, kas siis läksid asjad selgelt libedamalt või mitte, aga ega see olegi praegu oluline. Tähtsam on aga see, et tõsine töö käib, mis muidugi ei tähenda, et kui uus Premium liiga hooaeg pihta hakkab, läheb kõik lepase reega. Kindlasti läheb midagi metsa ka, selles saame juba praegu kindlad olla.