Naiste koondise kaptenile Inna Kiss-Zlidnisele läheb tõeliselt korda, kuidas elab jalgpall Eestimaal. Olles enamuse ajast enam kui 1400 kilomeetri kaugusel, oskab ta koondisesse naastes üsna täpselt näppu peale panna, mil määral on Sinisärkide mäng muutunud ning milliseid samme tuleks veel astuda. "Alati on vastus see, et saab parem olla ja saabki. See ongi see hea osa sellest!" usub profipallur Kiss-Zlidnis.

Inna Zlidnis jooksis Eesti koondise eest esimest korda väljakule 2007. aasta novembrikuus, olles 17-aastane veel kogenematu kaitsja. 15 aastat hiljem on Kiss-Zlidnis üks koondise tugitalasid, kes on kirja saanud 95 ametlikku matši. Neist viis lisandusid käimasoleval hooajal: MM-valikmängud Kreeka ja Kasahstaniga, viimati Balti turniiri kohtumised Leedu ja Fääri saartega.

Just viimased emotsioonid koondiseaastast ongi need kõige magusamad, sest Lõuna-Eestis toimunud Baltimaade parimate lahingus võtsid Sinisärgid kindlad võidud ning Kiss-Zlidnis sai karika pühapäevaõhtusesse Tartu Tamme staadionisse tõsta. Kahe matšiga löödi koguni seitse väravat ning ennast lubati üllatada kahel korral.

Kiss-Zlidnise sõnul vajas koondis säärast edu väga. Esiteks juba seetõttu, et viimane Balti turniiri võit jäi aastasse 2014 ning tänavuse hooaja algul toodi selle aastaarvu värskendamine põhieesmärgina lauale. Teisalt aga ka seepärast, et aastatel 2019-2021 võttis naiste koondis vaid neli võitu – nüüd kummutati see number ühe hooajaga (lisaks Balti turniirile võidud Kasahstani üle) ning maavõistlused Montenegroga on veel ka salves.

"Mõlemad Kasahstaniga peetud mängud andsid enesekindlust ja usku, et tõesti, me oleme võimelised võitma. Ja mitte lihtsalt võitma, vaid võitma hea mänguga," vaatab Kiss-Zlidnis juunis ja septembris toimunud matšidele tagasi. "Me lõime hästi palju väravaid, mis on väga positiivne. Ma arvan, et mängijad juba natuke näevad koondise eest mängimist ja seda jalgpalli natukene teistmoodi."

Uutmoodi pilku ja teist hingamist on koondisesse toonud aasta alguses ametisse nimetatud Sirje Roops ja Anastassia Morkovkina. Esimese näol on tegemist aastaid Tartu JK Tammeka esindusnaiskonna treenerina toimetanud endise mängijaga, kes on koondist esindanud 15 kohtumises. Morkovkina seevastu tegi oma koondisedebüüdi 1997. aastal, kõmmutas 75 matšis 40 väravat ja riputas koondiseputsad varna 2015. aasta augustis. Niisiis on mõlemal naisel olemas tugev kokkupuude koondise-eluga, aga ka sellega, kuidas on Eesti naiste jalgpall aastate jooksul arenenud.

Suuri samme on tehtud juba sel aastal ning neid oli märgata ka üle-eelmisel nädalal Tartu Tamme staadionil. "Vaadates seda, kust me tulime, need viimased 3-4 aastat, ja kus praegu oleme, see mängupilt on erinev ja just positiivses mõttes," hakkab Kiss-Zlidnis mõttelõnga harutama.

"Me proovime mängida. Me proovime palli hoida, tahame seda hoida, sest vastasel juhul peamegi lihtsalt jooksma ja kaitsma – mitte keegi ei armasta seda. Ma usun, et jalgpall on mäng. Sa pead mängima, sa pead nautima," näeb koondise kapten. Ta lisab, et muidugi tuleb ette ka mänge, kus suurem roll on kaitsel ja kontrarünnakutel, ning siis tuleb õnnestumisi teistest elementidest leida.

Kuna aga Balti turniiril võeti Leedu ja Fääri saarte vastu veenvad võidud (vastavalt 4:1 ja 3:1), siis saadi keskenduda oma mängule. "Kui võidad, siis aastate pärast ei mäleta keegi, milline see mäng oli. Aga meie, jalgpallurite ja staff’i jaoks on tõesti väga oluline, kuidas me jõuame sinna. Pallivaldamine oli tähtis, see oli üks eesmärkidest. Enesekindlus. Anastassia räägib alati sellest, kui oluline on väravate löömine, mis viib sind võiduni," jätkab ta.

"Ma arvan, et valdasime palli hästi, lõime hästi palju väravaid, mängisime enesekindlalt – nii et enam-vähem saime hakkama," kõlab koondise kapteni kokkuvõtte, mis pole siiski veel täiuslik. "Aga kindlasti alati on vastus see, et saab parem olla ja saabki. See ongi see hea osa sellest!"

Boanas alustas asjadega nullist, Morkovkina ja Roops annavad palju vabadust

16 hooaja jooksul, mil Kiss-Zlidnis on koondises toimetanud, on Eesti parimaid naisi tüürinud seitse erinevate peatreenerit. Esimesel aastal oli ametis Jüri Saar ning seejärel Aivar Lillevere. 2009. aastal võttis juhendamise üle inglane Keith Boanas, kelle käe all mängiti kaheksa hooaega. 2017. aastal oli peatreenerina ametis Indrek Zelinski, seejärel aastatel 2018-2021 saadi juhiseid soomlaselt Jarmo Matikainenilt. Jaanuaris nimetati ametisse Anastassia Morkovkina ja Sirje Roops.

Kiss-Zlidnis meenutab viimaseid peatreenereid erinevate sõnadega juba ka seetõttu, et ajad, mil nende juhiseid kuulati, erinesid sootuks. Boanase ülesanne oli laduda tugev pinnas, millele järgmised treenerid oma kätetööd lisasid. "Keith oli väga tugev isiksus ja tal oli oma nägemus, kuidas peab üks riik arenema," vaatab Kiss-Zlidnis tagasi. "Ta tuli põhimõtteliselt nulli pealt, ehk meil ei olnud mängijaid, kes oleks mänginud välismaal. Meil oli ainult selline oma väike maailm, kus mängisime."

"Aga tema tegi selle maailma hästi kiiresti suureks. Me vaatasime väljapoole, proovisime sinna jõuda. Siit sinna on väga raske nii kiiresti minna, aga ma arvan, et see toimis alguses väga hästi. Aga kui sa proovid ja proovid ja proovid ja ei tule välja, siis on midagi uut vaja," oli treenerivahetus peale kaheksat aastat lihtsalt vajalik.

2018. aastal naiste koondise üle võtnud Jarmo Matikaineni käekiri oli Kiss-Zlidnise sõnul küllaltki selgelt piiritletud ning mängijatelt oodati väga konkreetsete ülesannete täitmist. "Kui ma võrdlen Jarmoga, siis arvan, et meil on hetkel rohkem vabadust, mis on tegelikult suurem vastutus," leiab koondise kapten.

"Seda seetõttu, et kui sulle on täpselt ette näidatud, kuidas pead mängima ja mida pead tegema, siis teedki seda asja ja kogu lugu. Et siis ootused mängijatele on nii madalad: lihtsalt tee seda ja kõik," selgitab Kiss-Zlidnis. "Kui see toob edu, siis on hästi, teeme siis nii. Aga kui see järjepidevalt ei too tulemusi, mängijatelt ei nõua rohkemat, siis ma arvan, et see on vale tee."

Vastupidise lähenemise on võtnud Sirje Roops ja Anastassia Morkovkina, kes lubavad mängijatele rohkem vabadust, mis tähendab ka suuremat vastutust. Kiss-Zlidnise sõnul on peamine rõhk mängijate individuaalsetel oskustel, mida tuleb vastavates olukordades osata rakendada.

"On mingisugused põhimõtted, mida iga mängija peab järgima, mida ta peab oskama ja teadma. See, mida sellele peale paned, on sinu asi. Selleks, et olla edukas, sa teed neid asju, mis on kõigile ühiselt teada, pluss lisad seda, milles sina oled hea. Sa pead teadma, millal ja kuidas seda kasutada, ainult sina saad seda teha," kõlab salajane valem.

"Ma arvan, et see on natukene keerulisem, aga samas on see hea väljakutse, sest pead ise väljaku peal mõtlema. Sa pead neid otsuseid vastu võtma ja analüüsima, et kuidas ma nüüd saan paremini või mida peaksin lisama, et naiskonnal läheks hästi," jätkab ta. "Vabadus väljakul on väga hea asi. Sa tead, et eksid, kõik eksivad, aga teised ümberringi aitavad."

Säärane kompott tundub koondisele sobivat, seda on näha ka palja silmaga. Esimene edasiminek oli aprillikuus sündinud MM-valiktsükli esimene värav, siis juba võidud Kasahstani üle. Viimane kirss pandigi tordile Balti turniiril, mis oli tõeline kullaproov – kas areng on tõepoolest toimunud. Kuna Morkovkina ja Roopsi lepingud kestavad käesoleva aasta lõpuni, siis on nende jätkamine veel ebaselge. Roheline tuli on ka mängijatelt tulnud.

"Selle juures on tegelikult mitu asja. Esiteks, me oleme väga rahul. Ma arvan, et mängijad on nõus, kui ma niimoodi väidan. Sisekliima on väga hea ja tõesti see areng, millest oleme nii palju rääkinud, seda on näha tulemustes ka. Mitte ainult mängupildis," teeb koondise kapten algust.

"Teiseks, kui sul on igal aastal uus treener, siis on mängijatel päris raske. Sa harjud ära ühe stiiliga, siis tuleb uus inimene, kellel on uued ootused ja uus nägemus – see on ka raske," jätkab ta. "Ja kolmandaks, kui kõik on hästi, kas tõesti on seda vahetust vaja?"

"Ma arvan, et see duo toimib väga hästi. Nad mõlemad on väga avatud, usaldavad mängijad ja arvan, et mängijad usaldavad neid. See on väga hea, kui saad ausalt ja avatult rääkida oma treeneriga," usub Kiss-Zlidnis.

Eesti koondislane on Ungari (profi)elusse ülepeakaela armunud

Kiss-Zlidnis on viimased kaheksa aastat elanud Ungaris ning mänginud profijalgpalli pealinna kõrgliigaklubis Ferencvaros. Juba debüüthooajal (2014/15) tegi eestlanna tegusid, aidates omadel esmakordselt Ungari tšempioniks tulla. Mullu teenis Ferencvaros oma viienda meistritiitli, peale selle on kuuel aastal võidutsetud ka karikasarjas.

Säärase kulla-karra kõrval tunnistab Kiss-Zlidnis, et suuri eesmärke ta endale rohkem seadnud ei ole. Pikalt oli sihiks ka taas Balti turniir võita ning sellega saadi tänavu hakkama. Klubitasandil on omaette eesmärgiks ka Meistrite liiga esimesest ringist välja murdmine, ka tänavu jäädi pidama esimesele astmele.

"Mul ei ole enam suuri eesmärke. Praegused eesmärgid on lihtsad: nautida jalgpalli, mängida nii palju kui saab, ja jääda terveks," käib Kiss-Zlidnis välja. Ta lisab, et tegelikkuses ei unistanud ta nooremana üldse profijalgpalluriks saamisest, vaid edasi viis pidev võidujanu.

"Kui olen mängus või trennis, siis mind motiveerib tahe olla parim. Ma tahan võita, see on väga tähtis mu jaoks. Tahan, et naiskonnal läheks hästi," põleb palluris siiras tahe. "Isegi kui olen vahepeal väsinud või ei viitsi trenni minna, siis seal olles kaob see tunne. Ja ma tõesti tahan võita, vahet ei ole, millest me räägime."

Profielu pole aga meelakkumine ning Kiss-Zlidnis nendib, et energiat muudeks toimetusteks oluliselt ei jää. Seda pole vajagi, sest eestlanna täisprofessionaalne jalgpallur. "See ongi mu töö. Ehitan oma elu ümber jalgpalli ehk kui mul on nädalas üks vaba päev, siis see ongi vaba päev ning puhkan ja keskendun sellele, et uus nädal on algamas. See ei tähenda seda, et saan reisida või teha mida iganes," kirjeldab ta.

Kiss-Zlidnis tunnistab, et 32-aastase mängija jaoks on säärane rütm teinekord keeruline ning aastate jooksul on ka mitmed vigastused külge jäänud. Enim teevadki keskkaitsjale liiga pikemaajalised mured.

"Kontaktvigastusi pole viimasel ajal olnud, pigem on sellised kroonilised asjad. Küll on siin valus, seal valus, ja sellised asjad, mis võtavad hästi pikka aega, et terveks saada," selgitab ta. "Hetkel on asju, mis häirivad, aga samas saan selle valuga hakkama. Mängin nii palju kui saan, siis tuleb paus, puhkan ja ravin end terveks."

Profielu kõrval on ka kõik muu Ungaris paika loksunud. Sel suvel abiellus Eesti koondislane Ungari mehega ja just seetõttu on Zlidnisest saanud Kiss-Zlidnis. Kohalik elu on eestlannale kogu täiega külge hakanud, ehk on seal ka oma loogika taga. "Ungari inimesed võtavad asju rahulikumalt. Äkki on see ilma pärast, sest seal on palju soojem ja palju päikest. Võib-olla on inimestel sellepärast ka tuju parem," arutleb eestlanna.

Siiski on ka Eestimaa jätkuvalt Kiss-Zlidnise südames. Kas ka sääraselt, et ühel hetkel võiks ta kaasaga hoopis Maarjamaale kolida? "Mul on olnud selliseid mõtteid, et tahaks küll. Siin on minu jaoks kodumaa ja tunne on kohe teine," alustab eestlanna. "Aga kuna olen oma elu sidunud kohaliku mehega, siis järgnevad paar aastat oleme Ungaris. Siiski see, et paariks aastaks tuleme Eestisse, ei ole selline asi, mis kunagi juhtuda ei võiks."