Tallinna FC Flora pole täna mitte pelgalt Eesti meister, vaid ka karikavõitja ja superkarika omanik. Mullu löödi kodumaal plats puhtaks. Verevahetuse, sisemise motivatsiooni ja töökuse toel loodetakse sama edukalt jätkata. Aga astuda samm edasi ka Euroopas.

Flora on Eesti tšempioniks kroonitud kahel aastal järjest. Kui elus öeldakse, et kolm on kohtu seadus, siis kodumaises jalgpallis pole see reegel üldiselt kehtinud. Kuigi ajaloo edukaim klubi, on Flora kolm järjestikust tiitlit võitnud vaid korra: aastatel 2001-2003. Pärast seda on samaga hakkama saanud vaid rohevalgete suurim rivaal Levadia, kes tuli perioodil 2006-2009 meistriks lausa neljal aastal järjepanu.

Ent meistriliiga 30-aastase ajaloo jooksul on seni leidunud vaid üks treener, kes on suutnud ühe klubi viia kolmel järjestikusel aastal kuldmedalini - tema nimi on Arno Pijpers ja ta on olnud Jürgen Henni mentor. Kas tänavu suudab õpipoiss korrata õpetaja saavutusi? Šansid on selleks võrdlemisi kõrged.

Kuigi Henn on kõigest 33-aastane, on ta tänaseks tõusnud Eesti absoluutseks tipptreeneriks. Tema käe all on Flora astunud mitu sammu edasi ega kavatse veel peatuda. Kas kolmas järjestikune meistritiitel on tehtav? "Tehtav kindlasti. Aga väga raske," ütleb Henn Soccernet.ee-le.

"Eelmised aastad on meile olnud õnnelikud, sest vigastuste koha pealt oleme pigem terve aasta saanud okeilt läbi - midagi väga suurt ei ole juhtunud. Eks ole näha, kuidas eelmine raske ja tihe aasta, kus paljudel mängijatel oli väga lühikese aja jooksul palju mänge koos koondisega, tänavust kujundab," lisab ta.

Künklikum ettevalmistus

Flora alustas meeskondlikku hooaja ettevalmistust 11. jaanuaril, ent tegi seda üheksakesi - suurem osa võistkonnast oli šveitslase Thomas Häberli käe all Hispaanias Eesti koondise treeninglaagris. Kui mehed Marbellast naasid, olid mitmed neist vigastatud - kellel probleeme mõne lihasega, kes oli saanud trauma. See lõi Henni plaanid sassi.

"Suures pildis läks plaan kohe alguses sellega natuke tagurpidi, et pool meeskonda läks ootamatult koondisesse ja sealt tulid väga paljud tagasi vigastatuna," meenutab Flora peatreener, kuidas põhja ladumise asemel hakkasid mängijad end ravima.

"Väga palju kohanemist nõudis see koondises käik. Täismeeskonnaga saime treenida vist alles kuu-poolteist pärast hooaja ettevalmistuse algust. Tõenäoliselt ka siis ei olnud veel kõik päris terved. Ei ole ka praegu."

Kõige tõsisem trauma on ründajal Mark Anders Lepikul, kes tegi koondise treeningmängus Ungari klubi Ferencvarose vastu liiga põlvele ja on väljas sügiseni. Suurema osa ettevalmistusest on vahele jätnud keskväljamees Markus Poom, kes on lähedal naasmisele, kuid on praegu kimpus haigusega. Ilmselt kuni kuu aega on veel väljas endiselt hüppeliigese probleemist vabaneda püüdev vasakkaitsja Ken Kallaste, kes küll treenib juba osaliselt meeskonnaga, aga ei saa veel kõiki asju kaasa teha.

Lisaks on vigastatud väravavaht Ingmar Krister Paplavskis, neli kuni kuus nädalat ülekoormusvigastusest väljatulekuks vajav noor keskkaitsja Erko Jonne Tõugjas ja kannapõrutusega hädas olev kaitsja Marco Lukka. Piiripealne seis on põlvega kimpus oleva Henrik Pürgi ja kõhulihase probleemiga Markus Soometsaga, kes viimases hädas ilmselt mingil määral saaksid mängida, aga kellega klubi riske võtta ei soovi. Laatsareti värskeim täiendus on Sergei Zenjov, kellel tekkis mure tagareiega - täpne diagnoos ja tagasituleku aeg veel selguvad.

Selle kõige kõrval on Flora viimase nädalakese olnud pooleldi ka isolatsioonis. Mõistagi koroonaviiruse tõttu. Kui esmakordselt saadi sellega pihta mullu detsembris ja päris suurelt, siis nüüd on saadud juurde neli positiivset testivastust, millest kaks kuulusid mängijatele.

"Kui võrrelda varasemate aastatega, kus oleme saanud palju mängida ja asjad on sujunud hästi, siis see aasta on see olnud künklikum ja auklikum igatpidi. Aga selge on see, et kõigil meeskondadel on praegusel perioodil raske. Sellist ideaali ilmselt polegi, kus mõni meeskond saaks täiesti rahul olla oma ettevalmistusega. Peame kohanema ja eks ole näha, kuidas eelmine aasta ja nüüd selline katkendlik ettevalmistusperiood hooaega mõjutab," ütleb Henn.

Talle sekundeerib klubi president Pelle Pohlak: "Arvan, et see on mõtteviisi küsimus. Muidugi võiks ju rääkida, et näe kui palju mängijaid tuli vigasena tagasi, aga tegelikult vaadates situatsiooni ja elu, kus praegu oleme, tuleb kõigega lihtsalt kohaneda. Tuleb leppida sellega, mis on ja selles maksimaalselt hästi hakkama saada."

Ära jäi mitu planeeritud välismängu

Koroonaviiruse vaat et suurim mõju oli treeningmängudele - ettevalmistusperioodi jooksul oli Floral kokku lepitud kaks mängu Soome võistkondadega, üks kohtumine Norra tippklubiga ning kolm matši Rootsi satsidega. Neist toimus ainult üks: sõbrapäeva eel viigistati Rootsis sealsesse kõrgliigasse kuuluva Siriusega 1:1.

"Eks see oli paras väljakutse kõigile," sõnab Pohlak. "Mitte ainult mängijatele ja treeneritele olukorraga kohaneda, vaid kogu kontoripoolele ka. Sa ei saanud üheski asjas kindel olla. Võtsid ja tegid päringuid eesmärgiga minna kuskile, aga pärast said teada, et vabandust, ei olegi minekut."

Henn tõdeb, et väljakujunenud rutiinide lõhkumine ongi jalgpallurite jaoks seoses koroonaviirusega kõige stressirohkem. Et ainsa Eesti klubina suudeti isegi see üks treeningmatš välisvastasega maha pidada, oli tema jaoks väga kasulik.

"Väga väärtuslikuks peame Rootsis käiku. Saime korraks mängida ikkagi rahvusvahelise vastasega, kes pakkus väga head kvaliteeti, pressingu kiirust ja palliga mängu meie vastu. Sealt saime hea kõrvalpilgu, mille kallal saame tööd teha, et ei oleks enne hooaja algust mugavustsoonis ja silmaklappidega. Omakeskis ja hallis mängimine võib tõde moonutada."

Kui Flora ettevalmistusperioodis oli tavapärasest vähem rahvusvahelisi sparringuid, siis ka treeningutega ei saadud kätte päris maksimaalset programmi. Henn: "Võib-olla ideaalis oleks tahtnud natuke rohkem teha. Piire päris kombata pigem ei saanud. Koosseis oli piisavalt õhuke, et ei saanud mängijate kaotust lubada. Seega pidime koormuste osas olema ettevaatlikumad. Kes tegid ettevalmistuse täismahus kaasa, nende seis on väga korralik. Paraku mõnel mängijal jäid esimesed paar-kolm nädalat puudu ja selle korvamine võib hooaja alguses veidi aega võtta."

Kui vähegi võimalik, harjutas Flora parematel perioodidel igapäevaste treeningute kõrval kuni neljal korral nädalas ühel päeval kaks korda. "Ettevalmistuse vääriline! Kui vähegi võimalik oli ja tundus turvaline, siis me tagasi ei hoidnud," räägib treener.

Suure osa ettevalmistusest vigastust ravinud kogenud Ken Kallaste tõdeb, et tema hinnangul on treenerite ideed jõudnud ilusti mängijateni. "Poisid tunduvad heas vormis, aga eks meil ole praegu neid vigastusi natuke rohkem, kui oleks vaja," ütleb Kallaste.

Möödunud suvel Floraga liitunud ja eelnevalt mitu aastat välismaal pallinud koondislane möönab, et loogilistel põhjustel on hooaja ettevalmistus Eestis teistsugune kui mujal: "Kuna Eestis on suhteliselt pikk ettevalmistusperiood, siis on need mahud natuke erinevalt pandud. Siin ei pea nii kiirelt koormuseid tõstma. Alguses võtad veidi rahulikumalt, siis tõstad keskpunktis üles ja nüüd on jälle allapoole lastud.

Eks ta muidugi erineb. Poolas oli meil ikkagi nii, et esimene nädal olid ainult jooksud. Siis lähed 14-17 päevaks laagrisse, kus on kõva tamp peal. Poolas on trennide mahud suuremad kui Eestis, aga seal ongi see erinevus, et pead jõudma kuu ajaga vormi, Eestis on kaks kuud. See on nii erinev! Kui kaks kuud tõmbaksid sama mahtu, mida välismaal tehakse, siis võid üle koormata. Eks nad on siin Floras aasta-aastalt koormuseid tõstnud. Praegu tundub, et mehed jõuavad joosta ja on suhteliselt heas vormis."

Seisev vesi roiskub

Talve jooksul on Florast lahkunud teistes seas Vladislav Kreida, Vlasi Sinjavski ja Frank Liivak. Asemele toodud aga näiteks Henrik Ojamaa, Sergei Zenjov, Sten Reinkort ja Karl-Romet Nõmm. Milleks Florale sellised üleminekud? "Jalgpallimeeskond ei saa ju kunagi valmis. See on selline elu ring. Olen seda varem ka öelnud, et seisev vesi läheb tavaliselt roiskuma. Mingil määral peab see võistkond uut värskust ja verd saama. Seda mitmel erineval põhjusel," räägib Pelle Pohlak.

"Tõestamissoov on natuke muutuval võistkonnal kindlasti suurem ja teisalt on ka see, et iga kord, kui mõni mängija hakkab lahkuma või lahkub, siis peaks olema teada järgmine, kes sinna asemele astub. Need asjad on omavahel seotud. Mingite mängijate lahkumine oli ju enne teada. Tuligi valmistuda selleks. Esimese asjana tuli vaadata, kas sul on endal mõni sellel tasemel noor, kellega mängida. Kui ei ole ja ei näe teistes klubides ka sellist mängijat, kelle võiks kohe tuua ja oleks valmis mängima, siis jõuamegi sinna. Arvan, et saime kvaliteetsed mängijad juurde - see on ainult hea."

Jürgen Henn lausub, et nii Kreida kui Sinjavski väärisid võimalust end välismaal proovile panna. Ojamaa ning Zenjov toovad seevastu võistkonda rahvusvahelist kogemust, mida on igas meeskonna vaja. "Mõlemad on suutnud ülejäänud meeskonnaga suhteliselt kiiresti hea kontakti saavutada. Kindlasti automatismi ja kinnisilmi üksteise mõistmiseni, mis oli Vlasil ja Kreidal võistkonnaga välja kujunenud, läheb veel aega, aga suures pildis on nad väga hästi siia keskkonda sulandunud.

Loomulikult kui oleks võimalik tuua väga häid Eesti noori, siis tooksime, aga hetkel teatud positsioonidel ja teatud vanusegruppides on valikust puudu. Kuna tahtsime need kohad täita ikkagi Eesti mängijatega, leidsime sinna natuke kogenumad mängijad," ütleb ta.

Ken Kallaste räägib, et vangerdused koosseisus on veidi ka mängu ennast muutnud: "Sinjavski vahetati Ojamaa vastu – suhteliselt erinevat tüüpi mängijad ikkagi. Sinjavskile meeldis triblada ja koha peale pall võtta. Ojamaa on liikuvam ja meeldib rohkem kiirusega ära teha. Kui Sinjavski konksutas, siis Ojamaa kasutab oma füüsilist jõudu ja võimsust. Ta küsib ilusti neid seinasööte. Praegu on hästi näha, et neid pakkumisi on liini taha ja väravale suunatud – ta annab meile laiust meeskonda.

Zenjov samamoodi. Läbi aegade teame, et ta on kiire poiss ja talle meeldib joosta sinna liini taha. Meil on sellist liini taha küsimist nüüd rohkem, kuigi ka Frank oli selline, kellele meeldis joosta. Ma ei ütle, et oleksime nõrgemaks jäänud. Muidugi oleks parem, kui kõik oleks alles jäänud. Aga noortel on vaja teha samm edasi.

Kreida koht on vaja nüüd ära täita ja nagu siin räägiti, ta oli eelmise aasta üks parimaid mängijaid. Läks ära - eks näis, kes need saapad üle võtab. Neid mängijad on nii palju Floras. Keegi peab ju pead tõstma! Markus Soomets, ka Markus Poom võib mängida all. Isegi Konstantin Vassiljev on mänginud kunagi – rääkisime temaga sellest ja ta ütles, et talle ka väga meeldis see. Praegu ei ütleks, et paanikat või midagi oleks, et ära läksid mängijad. See on tavaline asi jalgpallis, et meeskond vahetub."

Töö teeb tugevaks

Florakad usuvad, et nende peamised rivaalid on samad, kes igal aastal ehk Nõmme Kalju, FCI Levadia ja Paide Linnameeskond. Teiste tegemistele aga ülemäära ei keskenduta, sest tähtis on enda asjad korras hoida. Oma suurima tugevusena toovad nad välja meeskondlikkuse ja töökuse.

"Viimaste aastate edule on aluse pannud töökus, just meeskondlik töökus. Selle peal kõik püsib. Pluss siis motivatsioon ja ambitsioon igal aastal midagi parandada. Arvan, et see on vundament. Loomulikult sealjuures väga head mängijad. Kui on igas liinis rahvusvahelise tasemega mängijaid, siis see teebki meeskonna tugevaks," ütleb Henn, et neil on hea segu persoonidest, mängijatüüpidest ja vanusest.

Pohlak rõhutab samuti klubiülest meeskondlikkust: "See, kuidas kõik ühe eesmärgi nimel tööd teevad, on meie kõige suurem tugevus."

"Meil on võitjamentaliteediga meeskond," sõnab Kallaste. "Hea pingetaluvus ja suhteliselt suur sügavus. Siin ei ole ainult 11 meest, et kui keegi ära vajub, siis on paanika. Meil on võimalik kompenseerida neid kohti. Kui keegi ära kukub, siis on olemas asendus, kes tahab end näidata. Igaüks mängib ju põhikoha eest. Siin ei ole keegi tulnud niisama istuma ja lulli lööma.

Lisaks on tugevus see, et me ei muuda väga palju oma mängustiili vastasest sõltuvalt. Flora on praegu jäänud oma süsteemile kindlaks. Nagu eelmine aasta näha, siis see toimis." Samas lisab ta, et aeg-ajalt on tugevaste vastastega pallides kaasa mindud vastase mänguga ning selle osas on vaja veel tööd teha, et seda ei juhtuks ja jäädaks veel paremini oma plaanile kindlaks.

Kallaste sõnul ei ole Floras tekkinud grupeeringuid ja kõik on nagu üks suur pere, mis teeb klubis mängimise väga mõnusaks. Ka ei ole tulnud tal endal kogenumad mängijana noori ülemäära palju korrale kutsuda.

"Muidugi alati vanemad mehed tahaksid, et nooremad teeksid rohkem tööd ja pingutaksid enam – see on alati. Aga ei ole mõtet ka niisama lihtsalt jooksma hakata. Olen ka enda pealt näinud, et vahel teed väljakul oma jookse lihtsalt jooksmise pärast. Tegelikult pead ikka aru ka saama, millal on kasulik joosta, millal on õige hetk ja kuidas joosta. Parem tee siis oma kolm-neli-viis jooksu, aga tee sajaga, kui teed terve mäng 70 protsendiga," ütleb ta.

Eurosarjas tegude tegemiseks on hea hetk

Flora jõudis mullu Euroopa liiga play-off'i ehk vaid ühe võidu kaugusele alagrupiturniirist. See ning lisanduv uus, kolmas eurosari kergitavad märgatavalt Eesti meistri eurosarja alagrupiturniirile jõudmise võimalusi. Näiteks kui tänavu suvel alistatakse Meistrite liiga eelringides kaks esimest vastast, on Konverentsi liiga alagrupiturniiri pääse taskus.

Seetõttu on nii klubiga liitunud kui ka seal juba varasemalt pallinud vutimehed rääkinud algava hooaja eel, et Euroopas tahetakse tegusid teha. Flora juhtkond ei ole mängijatele aga mingisugust eurosarja survet peale pannud. "Ei ole kuskil kõva häälega välja öelnud ega seda eesmärgiks või kohustuseks pannud," tõdeb Pohlak.

"Äkki on see siis asjade loomulik areng, et mängijad niiviisi mõtlevad või tunnetavad? Võib-olla on see seotud eelmisel aastal play-off’i jõudmisega, et see on niimoodi läinud. Või siis teine variant, et nad teavad seda isegi, et igal juhul saavad Floras mängides eesmärgid olla kõige suuremad. Seda on väga lihtne kokku panna sellega, et tahame ka Euroopas edukad olla."

Ka peatreener tunnistab, et eraldi eesmärgiks ei ole eurosarjasid võetud. Henn: "Mida me meeskonnana tunneme – see võiks uue formaadiga olla asi, mida näha hea võimalusena, mitte pärssiva kohustusena. Pigem peame seda nägema selliselt, et kui on õnne – loosiõnne, mänguõnne, penaltiõnne – siis on võimalik midagi saavutada. Aga peame tundma seda motiveeriva võimalusena, mitte pärssiva eesmärgina, et me krampi ei läheks."

Kallaste ütleb, et mängijad on omavahel mõistagi eurosarjadest kõnelnud. "Tänu sellele, et uus liiga juurde tuli, on see muidugi meil jutust läbi käinud. Igaühel on ju suur soov mängida eurosarja alagrupis. See aasta on tänu uuele liigale suurem tõenäosus sinna saada, aga mitte lihtsam.

Meie viimased mängud näitavad ka Eesti liiga taset, kuidas oleme edasi läinud. Isiklikult tahaks väga alagrupiturniiril mängida - pole seda ju varem teinud. Kõigil on isu ja tahmine. Nüüd tuleb see lihtsalt ära realiseerida. Seal loeb aga väga palju loosist. Igal juhul peab neis mängudes olema aga julgust ja enesekindlust," teab Kallaste.

Kas Flora oleks pettunud, kui tänavu eurosarjas loodetud edu ei sünni? "Ei oleks pettunud, sest lõpuks selle, kas sa oled edukas või mitte, defineerib pikem periood kui üks ebaõnnestumine või millestki ilma jäämine," vastab Pohlak.

Meeskonna staar - Rauno Sappinen

Kuigi võistkonnas on Konstantin Vassiljev ning talvel hangiti omale nii Henrik Ojamaa kui Sergei Zenjov, siis mõnes mõttes võib kõige vägevamaks "täienduseks" pidada hoopis mullust Eesti aasta jalgpallurit Rauno Sappineni. Eelmisel hooajal Premium liigas võrgud puruks löönud väravakütt pidi talvel siirduma piiri taha, aga jätkab suure tõenäosusega vähemalt suveni ikkagi Floras. Hennil on kasutada ründaja, kellega ta esialgu arvestada ei saanud ning see lisab klubi viimasel kolmandikul tegutsemisele võib-olla isegi kullaväärilise dimensiooni.

"Tõestanud väravaküti asendamine on alati raske ülesanne. Väravate löömine ja ründaja positsiooni täitmine on meeskonnas üks raskemaid kohti. Selles mõttes teeb meil kindlasti selle komplekteerimise ja ülemineku ühelt aastalt teise lihtsamaks. Kindlasti on see tähtis, et ta praeguse seisuga meile jääb," kinnitab Henn.

Miks aga talve jooksul välisklubidega tehinguks ei läinud? Pohlak ütleb, et klubi ei taha Sappineni suvalisse kohta niisama saata ja ega mängija ise ei taha sellisesse kohta ka minna: "Mitte ainult see aasta on nii mõnigi mängija enne lahkumist päris pikalt mõelnud, kas minna või mitte, sest meie keskkond on nii korralik, et ei olda kindel, kas mujal on sama hea."

Tõsi, nädal-poolteist tagasi oli Sappinenil juba kohver pooleldi pakitud, et minna "ühte väga atraktiivsesse kõrgliiga esimese poole võistkonda", aga tehing jäi viimasel hetkel, akna sulgumise päeval katki, sest koroonapiirangutest tingitud olukorras ei oleks jõutud kõiki lepingu allkirjastamiseks vajalikke toiminguid õigeaegselt sooritada.

"Üks-kaks Skandinaavia klubi on temast praegu ka huvitatud ehk ei saa lõplikult välistada, et ta ikkagi veel ära ei lähe," selgitab Flora president, et töö Sappinenile sobiva uue mängupaiga leidmiseks käib edasi. Praegu on aga mängijaga räägitud ning tema jaoks ei ole probleem hooaega Eestis alustada. Selle kinnituseks sõlmis ta hiljuti klubiga ka uue, 2023. aasta lõpuni kehtiva lepingu.

Seda, et Sappinen või mõni teine müügipotentsiaaliga mängija vahepeal väljaviimiseks liiga vanaks jääks, Pohlak ei karda. "Arvan, et lõpuks pole asi ainult vanuses. Asi on ka mängija küpsuses ja tasemes. Ma sellepärast ei muretseks."

Kellel silma peal hoida? Markus Soomets

Kuna Kreida siirdus Rootsi, valitseb hooaja eel küsimus, kui hästi suudab Flora koondislasest tühjaks jäänud kontrolliva poolkaitsja koha täita. Kõikide eelduste kohaselt saab sel positsioonil esimene valik olema 21-aastane Soomets, kes murdis eelmise aasta lõpus ka Eesti A-koondisesse.

"Poom ja Soomets on siin Eestis juba mõnda aega pead tõstmas olnud. Nüüd on vaja see jalg sinna oma koha peale kinni lüüa ja see üle võtta. Meie satsi põhi ongi ju number kuus, keskkaitsjad ning kaheksa ja kümme, kes seovad meeskonda ja kõiki liine. Taktikalistes nüanssides on väga suur tähtsus nendel kohtadel," räägib Kallaste.

Soomets sai mullu hinge alla esimese Premium liiga täishooaja, kui käis aasta jooksul väljakul 18 kohtumises. Tänavu peaks koormus veelgi kasvama. "Julgen öelda, et oleme väga palju noori mängijaid viimastel aastatel tippjalgpalli toonud, kus nad on tärganud ja end kehtestanud. Selle üle on hea meel. Mullusest näiteks Markus Soomets, kes oli Eestis väga vähe mänginud," toob Pohlak välja, et Floral on kombeks teemantid läikima lüüa.

Henn lisab: "Elu on näidanud, et noored, kes on töökad ja kel on piisavalt taset, pääsevad lõpuks ikkagi pildile. Mõnel läheb pikemalt aega ja see teekond esindusmeeskonda kulgeb raskemalt. Aga kui sa oled hea mängija ja piisavalt järjepidev, siis üldiselt kõik on oma võimaluse saanud. Kindlasti ei ole see lihtne, kui ees on juba koondise tasemel mängijad, aga see peabki raske olema. Tee esindusmeeskonda ei tohiks olla lihtne, et mängid lihtsalt sellepärast, et oled noor. Peabki olema võitlus!"

Suurim küsimärk - kas suudetakse mugavusse vajumist vältida?

Ajalugu on näidanud, et meeskonnad, kes on võitnud kõik või täitnud värskelt oma eesmärgi, võivad vajuda mugavusse või edu kaotada. Klubi president usub, et mängijates endis on aga piisavalt põlemist.

"Tahaks loota, et seda kollektiivi on selles suunas õpetatud kogu aeg, et ambitsioon peab lõpuks tulema iseenda seest. Et ei ole niimoodi, et mängijad motiveeritakse kuidagi eraldi mingite võluasjadega. Kindlasti motiveerib mängijaid kasvõi see, kui palju on võimalik järjest edukas olla. See on kindlasti eraldi motivatsioon," arvab Pohlak.

Kallaste lisab: "Kuna iga aasta algab uuesti nullist ja meeskonnad muutuvad, siis on ju ikkagi põnev. Ma usun ikka, et mängijatel on isu sees võitmiseks. Said ju kaks aastat järjest tunda, kui mõnus on võita. Keegi ei mõtle, et nüüd tuleb niisama lihtsalt. Iga mäng hakkab nullist, kestab 90+ minutit ja annab kolm punkti. Kes rohkem saab neid punne, see võidab."

Peatreener, kes tegeleb igapäevaselt võistkonnaga, näeb aga pideva edu juures nüansse, mis võivad hakata motivatsiooni pärssima. Seega peab Hennigi sõnul palluritel olema sisemine soov areneda: "Eks ta kindlasti on suur väljakutse nii mängijate enda kui treenerite jaoks, aga võib-olla ka klubile. Tuleks leida need kohad, kus iseenda puhul saad 5-10 protsenti eelmise aastaga võrreldes paremini teha.

Kui jääda kinni karikatesse, siis on võib-olla tõesti vahel raske motivatsiooni leida. Kui kõik on juba sinu käes, siis see üks superkarikas – näiteks Rauno Alliku on neid tiitleid juba ma ei tea kui palju võitnud – kas just otseselt selliselt motivatsiooni pakub. Pigem on vaja võrrelda end iseendaga ja otsida, kuidas mängijana eelmisest aastast samm natukenegi edasi teha. Kui jääd rahule sellega, mis on, tekib paigalolek. Ja siis on selge, et mingil hetkel lähevad teised meeskonnad mööda. Konkurendid ju ei maga."

Tallinna FC Flora
Peatreener: Jürgen Henn
Abitreenerid: Joel Indermitte, Norbert Hurt
Väravavahtide treener: Aiko Orgla
Füüsilise ettevalmistuse treener: Johan-Kaspar Ivask
Füsioterapeudid: Kristiina Lind, Kai-Riin Tomera
Massöör: Oliver Papp
Kapten: Konstantin Vassiljev
EJL-i stipendiaadid: Kristen Lapa, Ingmar Krister Paplavskis, Ralf-Sander Suvinõmm, Ivan Timofejev, Rocco Robert Shein, Kristo Hussar
Eelarve: 2 900 000 eurot (esindus 1 350 000 eurot)
Duubelvõistkond: Tallinna FC Flora U21 (Esiliiga)
Koduväljakud: A. Le Coq Arena ja Sportland Arena
Meeskonna värvid: roheline ja valge
Koduleht: fcflora.ee
Esimene mäng: 14. märtsil kell 15.00 vs. Nõmme Kalju (Sportland Arenal)
Esimene Soccernet.ee telemäng: 19. märtsil kell 19.00 vs. Tartu Tammeka (Sepa staadionil)

Koosseis:

Väravavahid: Matvei Igonen, Karl-Romet Nõmm, Ingmar Krister Paplavskis.
Kaitsjad: Kristo Hussar, Ken Kallaste, Märten Kuusk, Michael Lilander, Marco Lukka, Henrik Pürg, Markkus Seppik, Erko Jonne Tõugjas.
Poolkaitsjad: Martin Miller, Markus Poom, Rocco Robert Shein, Markus Soomets, Konstantin Vassiljev, Henri Välja.
Ründajad: Rauno Alliku, Mark Anders Lepik, Henrik Ojamaa, Sten Reinkort, Rauno Sappinen, Sergei Zenjov, Taaniel Usta.

Eeldatav algkoosseis (kui mängijad terved):

Talvised koosseisumuudatused:

Sisse:

Karl-Romet Nõmm (väravavaht, Tulevikust) sõlmis kaheaastase lepingu.
Henrik Ojamaa (ründaja, Lodzi Widzewist) sõlmis kolmeaastase lepingu.
Sten Reinkort (ründaja, Tammekast) liitus klubiga.
Erko Jonne Tõugjas (keskkaitsja, Nõmme Unitedist) sõlmis kolmeaastase lepingu.
Sergei Zenjov (ründaja, Karagandõ Šahtjorist) sõlmis kaheaastase lepingu.
Taaniel Usta (ründaja, KTP-st) liitus klubiga.

Välja:

Leonid Arhipov (äärekaitsja) oli sügisel laenul, aga soovis naasta Legionisse.
Enar Jääger (keskkaitsja) lõpetas karjääri.
Vladislav Kreida (poolkaitsja) siirdus laenulepingu alusel Rootsi esiliigaklubisse.
Kristen Lapa (väravavaht) siirdus Kuressaarde laenule.
Frank Liivak (äärepoolkaitsja) lahkus klubist.
Vlasi Sinjavski (ääreründaja) sõlmis 1,5-aastase lepingu Tšehhi kõrgliigaklubi Karvinaga.

Hooajaeelsed mängud:

23.01. FC Kuressaare (PL) - Tallinna FC Flora 0:4 (Kuusk 2, Seppik, Pürg) - karika 1/8-finaal
29.01. Pärnu JK Vaprus (PL) - Tallinna FC Flora 0:2 (pen. Sappinen, Ustritski)
06.02. Tallinna FC Flora - Narva JK Trans (PL) 7:0 (pen. Sappinen, Zenjov 3, Alliku 2, Reinkort)
10.02. Nõmme Kalju FC (PL) - Tallinna FC Flora 1:2 (Kuusk, Reinkort)
13.02. Sirius IK (SWE) - Tallinna FC Flora 1:1 (Seppik)
20.02. Tartu JK Tammeka (PL) - Tallinna FC Flora 0:2 (Sappinen, Vassiljev)

Võit; viik.
PL - Premium liiga; SWE - Rootsi kõrgliiga.

Võistlusmängud enne Premium liiga hooaja algust:

05.03. Tallinna FC Flora - Paide Linnameeskond (PL) - superkarikas
09.03. Tallinna FC Flora - Tartu JK Tammeka (PL) - karika 1/4-finaal