"Peame aru saama, kus oleme ja kust tuleme."

Eesti koondise peatreeneri Thomas Häberli suust Brüsselis oktoobrikuisel pressikonverentsil kõlanud sõnu on sestsaadik väänatud nii- ja naapidi, saatjaks alati varjamatu iroonia. Hea küll, tegu polnud kindlasti kõige õnnestunuma väljaütlemisega. Kuid kindlasti ei pidanud Häberli silmas ka seda, et peaksime iga mängu eel valge lipu vardasse tõmbama, nagu talle on üritatud süüks panna.

Et teada, kust tuleme, pole meil ju õigupoolest Häberli meeldetuletust vaja. Upitame selle teema meelsasti ise lauale iga kord, kui on vaja põrumise põhjuseid otsida – Nõukogude ajal lõigati siinse jalgpalli juured läbi, taastamisprotsessid võtavadki aega ja nii edasi. Osalt ju õigegi, sest kui pole kindlat vundamenti, kulgeb maja ehitamine tõepoolest keeruliselt ka kolmkümmend aastat hiljem.

Vastus küsimusele, kus ja kes me oleme, on samuti kiire tulema. Seda eeskätt emotsioonide ja eriti veel negatiivsete emotsioonide pealt. Loetleme vastaste koduklubisid, siis meie meeste omasid ja jõuame järeldusele, et ega enamat ju tegelikult nõuda saagi. Tuleb teha tööd, eks kunagi jõuavad ka meie mängijad tippklubidesse ja küll siis kõik pirrud kahel otsal ...

Aga kui on juba tuldud ja oldud, siis kuhu me tegelikult minna tahame? Õigemini – kuhu julgeme minna?

Kas meil läheb jalgpallis hästi? Võrreldes keskeurooplasega, kelle jaoks on esmatähtis lemmikklubi ja koondis kerkib pilti vaid neil aegadel, mil klubimängudesse tuleb paus, oleme teistsugused. Keskmine eestlane määratleb eduelamust kõige sagedamini just läbi koondise käekäigu. Samas õpetab iganädalane pöidlahoidmine mõnele klubile paremini seedima kõike, mis sellega kaasneb – eeskätt mõistagi tagasilööke, aga omal moel ka edu. Teadmine, et tõusu-mõõna võib teineteisest lahutada ja enamasti lahutabki vaid paar mängu, mõjub kainestavalt, lubab sagedamini näha suurt pilti.

Eesti puhul on asi veidi teisiti, sest koondisekalender jätab mõõtmisperioodide vahele suuremad pausid – alati vähemalt ühe või paari, teinekord lause mitme kuu pikkused. Võrdlusmoment, mida koondisemängud pakuvad, on mõistagi vajalik, lakmuspaberita jääks hinnang tugevuse osas veel subjektiivsemaks kui ta seda niigi on. Samas on ka täiesti selge, et kui uus võimalus vigade paranduseks saabub alles mitme kuu pärast, püsib negatiivne emotsioon kauem pinnal. Puudub ju isegi šanss otsekohe uue mängu eel lootusi kruvima hakata, et ehk seekord ...

Kriitika ja nõudmiste lubatavusest

Eesti koondis on viimase aasta ja paari kuuga võitnud 15 mängust ühe ning viigistanud veel kolm. Ülejäänud 11 on kaotatud väravate vahega 4:31. Pahuruseks on põhjust küll ja veel. Või tuleks olla "kahe jalaga maa peal", kui arvestada, et vastased on meist paberil pea alati tugevamad? On see kohatu, kui sellegipoolest eeldame ja usume, et ka maailma parimate vastu võiksime suuta enamat null-viiest?

Ebaratsionaalses nõudlikkuses saaks vast süüdistada inglasi, kes on Gareth Southgate’i käe all jõudnud EM-tiitlist mõne sentimeetri ja MM-karikast kahe sammu kaugusele, ent pole tema tööga ikka rahul. Ehk isegi soomlasi, kes nõuavad häälekalt koondise kõigi aegade parima tulemuseni viinud Markku Kanerva pead, kuna nüüd jäädi EM-ilt eemale. Või mis tahes suure jalgpalliriigi poolehoidjaid, kelle jaoks liigitub ka MM-finaalis kaotamine "põrumiseks".

Aga eestlasi? Jah, kriitika kujuneb siinmail pahatihti plähmerdamiseks, kus mõistlike argumentide asemel saab voli isiklik pettumus. Ent mis siis? Kui jätta kõrvale ma-ju-ütlesin tüüpi pulleritsumentaliteedist eluvaimu ammutav ebaoluline vähemus, kes kõige ja kõigi juures alati meelega tänitamisvõimalust otsib, on pettumus ju kantud enamasti sellest, et algul on olnud lootus. Eks ole seegi kahtlemata parem kui lootuse täielik puudumine.

Eesti koondis tegi eelmisel neljapäeval Poola vastu kehva etteaste. Mitte seetõttu, et individuaalsed eksimused viisid väravate ja punase kaardini. Ega ka seetõttu, et objektiivselt meist märksa tugevamat meeskonda – sest ikkagi Juventus, Arsenal, Barcelona ja nii edasi – ei suudetud võita. Isegi mitte seetõttu, et täpseid sööte võis ka paarikümne minuti möödumise järel lugeda endiselt kokku kahe käe sõrmedel. Ühed on taustsüsteem, teised tagajärg. Ent mis on põhjus?

Eesti oli kehv, sest valitud plaan osutus läbikukkumiseks. Kuulen juba protesti: “Kuidas nii, kui meie ainus valik saigi olla kaitsest lähtuv mäng?!” Muidugi, nõus – kui oleksime pea ees rünnakule tormanud, oleks Poola meid tõenäoliselt veel kiiremini tükkideks rebinud. Ääremärkusena – suisa kulmu kergitama pani siinkohal alaliidu presidendi Aivar Pohlaku kirjeldus, kuidas me "esimese kahekümne minuti jooksul palli vallata ei saanudki, sest nii suure individuaalse tasemevahega meeskondade mängus nõrgema kohanemine selliselt käibki."

• Pohlak koondisest: on ebatavaline, et sellist perioodi läbielava meeskonna sisekliima on endiselt töiselt positiivne

Tõepoolest?! Ainult nõnda ja mitte teisiti? Või jääb kaitsest lähtuva mängu ja pelgliku umbkaitse vahele siiski veel ... no kui mitte just viiskümmend jalgpalli varjundit, siis omajagu sellist, mis sisaldab endas pisutki jalgpalliga mängimist, mitte ainuüksi jalgpalli järel jooksmist, ehk ikka?

Rootsi lõi sügisel Tallinnas "kaitsest lähtunud" Eesti vastu kolm väravat juba esimese poolajaga. Belgial kulus mõni päev hiljem "kaitsest lähtujate" vastu kaheväravalise edu saavutamiseks alla paarikümne minuti. Poola sundis "kaitsest lähtujaid" endale vähem kui poole tunniga värava kinkima ja seejärel vähemusse jääma. See loetelu pole mõeldud tänitamise, vaid nendinguna. Valitud plaan osutus läbikukkumiseks, kinnitab tulemus. Kõigil kolmel korral.

Ei saa ja ei oskagi? Või tegelikult siiski oskame, aga ei julge?

Hirm on see, mis mehe araks teeb, ütlevad klassikud. Viimaste päevade jooksul on kõik, kelle arvamus maksab, alustades koondise kaptenist ja lõpetades alaliidu presidendiga, nimetanud koondise sisekliimat vaat et suurepäraseks. Keegi ei oska aga selgitada, miks see sisekliima pole viimase poolaasta jooksul väljakul meeskonna esitustes väljendunud ning esimese tagasilöögi peale hoopis lagunetakse. Sama, muide, paistis ajuti välja ka teisipäeval Helsingis, kui Soome initsiatiivi haaras ning äkitselt kukkusid meie mehed palle arusaamatutes olukordades vastase jalale söötma.

• Vassiljev kinnitas meeskonna usku Häberlisse ja kiitis tahtmisest pakatavaid noori

Ebaõnnestunud kodumäng Rootsi vastu lõi meestel jalad alt? Igati arvestatav selgitus. Kuid selle järel on koondis saanud tippkoosseisus kokku kolm korda – oktoobris, novembris ja märtsis. Kui kõigis kolmes aknas on periooditi väljakul meeskonnana lihtsalt laiali lagunetud, siis äkki võime sellest siiski järeldada, et teinekord näitab paraku aiateibaid ka šveitsi kronomeeter?

Seejuures on samavõrd veider kuulata ka siit-sealt kostuvat juttu, et eestlastel pole võhma, kiirust, tehnikat, kogemusi, sisu ega üldse mitte midagi, mis tähendab, et nad ei saa ega oskagi paremini. Kas mitteoskavaid või mittetahtvaid Eesti poisse võetakse Arsenali, Tottenhami ja Roma noortesüteemidesse, kuhu ihkavad sajad nendesugused, siniste silmade eest? Või minetavad nad sinist särki selga tõmmates hoobilt kõik igapäevaselt omandatavad oskused?

Kas igal nädalavahetusel Hamburgis St. Pauli särki selga sikutav Karol Mets muutub sellest äkitselt mitu korda paremaks mängijaks kui Lillekülas Eesti särki kandev Karol Mets? Seesama Karol Mets, kes on tahtmisest pakatades sinisärgis aastaid säraküünlana põlenud? Või on asi ehk selles, et Saksamaal usub kogu St. Pauli meeskond kaljukindlalt – küll me tõuseme Bundesligasse! Ja Eesti koondises tervikuna on pärast avavile kõlamist sarnane usk oma eesmärkide saavutamise võimalikkusesse, ütleme viisakalt, kasin?

Olgu, poolakatel on tõesti Juventus ja Barcelona, aga ärme võrdleme end Poolaga. Väike valik nimesid – Targoviste Chindia, Boluspor, Duli Pengiran Muda Mahkota, Kfar Saba Hapoel, Lvivi Karpatõ. Sisutõlge – Rumeenia kõrgliiga, Türgi esiliiga, Brunei kõrgliiga, Iisraeli kõrgliiga, Ukraina esiliiga. Sekka ka mõned koduliiga mehed Hincesti Petrocubist.

Just sellised CV-d olid mullu juunis ette näidata Moldova jalgpalluritel, kes sellesama Poola ühes kõigi Lewandowskite ja muude ässadega 0:2 kaotusseisust 3:2 selili panid. Ning oktoobris Varssavis kätte võideldud 1:1 viigiga kinnitasid, et tegu ei olnud sugugi pimeda juhusega. Moldova, ütleb kiire pilk FIFA tabelisse, on Eestist 22 kohta tagapool asuv jalgpalliriik. Kes hoidis sellele vaatamata äsjases EM-valiksarjas viimase ehk kümnenda mänguni edasipääsuvõimalusi enda käes, kuniks võõrsil tšehhidele siiski kaotas.

🇵🇱 Polska - 🇲🇩 Mołdawia 1:1

Wstyd, żenada, kompromitacja... Coraz trudniejsza droga do Euro 2024. 😤#POLMOL #Euro2024Qualifiers pic.twitter.com/zU543DwUnJ — PolishArena (@PolishArena) October 15, 2023

"Aga neil on ju Tiraspoli Šeriff, kes mängib eurosarjades edukalt," võib kõlada vastuargument. On tõesti, kuid pärast sajandivahetust ehk ligi veerand sajandi jooksul vaid kahel korral meistritiitli kellelegi teisele loovutanud Šeriffi kaudu ülejäänud Moldova kõrgliigale ja sealsele jalgpallile hinnangu andmine on võrreldav enam-vähem sellega, kui Barcelona peaks kogemata kombel sattuma mängima Premium liigasse.

Kas Moldova mängijad on imemehed, et kordades tagasihoidlikumast klubilisest kuuluvusest hoolimata Poola staaridele mütsi silmadele tõmbasid? Või on seda Gruusia koondislased, kes äsja ajalugu tegid ja EM-ile murdsid? Jah, neil olid platsil Kvaratshelia Napolist ja Mamardašvili Valenciast, aga ka Zivzivadze Karslruhest, Dvali ja Kvilitaia APOEL-ist, Tsitaišvili Batumi Dinamost ...

Olid ajad, mil silmitsesime kergelt üleoleva muigega Andorra koondist ja teisi nendesuguseid, kelle eesmärk oli avavilest saadik nullnulli külge klammerduda. Põhjendamatu ülbus? Võib-olla. Aga äkki oli toonane meie-küll-sellised-pole veendumus hoopis edasiviivam kui praegune ega-meiegi-enamat-suuda nending?

Ühtäkki on võtmesõnaks, peaaegu kogu viimase poolaasta sillasambaks tõusnud maagiline-müstiline noorenduskuur/põlvkonnavahetus. Muide – kas räägiksime sellest ka juhul, kui 39-aastane Konstantin Vassiljev ja viis aastat noorem Sergei Zenjov oleksid olnud Poola-mänguks terved? Häberli seniste valikute põhjal tuleb tõenäosust, et mõlemad oleksid kuulunud algkoosseisu, hinnata üpris kõrgeks. Ning milline olnuks meie keskmine vanus siis?

See pole torge Vassiljevi ja Zenjovi suunas – sageli noormängijate kohta kasutatav maksiim "kes on piisavalt hea, on piisavalt vana" kehtib ümbesõnastatuna samavõrd ka vanuseskaala teises otsas. Ent iseenesest asjalikel mõistetel – noorenduskuur, põlvkondade vahetus, protsess, visioon ja nii edasi – on ülemäärase kasutamise korral oht muutuda väga kiirelt iseenda paroodiaks. Kahe viimase puhul ongi see Eesti jalgpallis paraku juba juhtunud ning kaks esimest kipuvad eriti viimase nädala põhjal jõudsalt neile lähenema.

• Siim Pulst | Thomas Häberli kahtlase ajastusega noorenduskuur. Mida sellest arvata?

Miks heita siis Häberlile ette mõttekäigu "kes oleme ja kust tuleme" kasutamist, kui oleme ka ise vabatahtlikult valmis leppima sellega, et olemegi kehvad? Sellega, et meil pole Barcelona-mehi ega Napoli-mehi, mistõttu 20 minutit näopeksu Poola vastu ongi meie ainuvõimalik tee? Või sellega, et teenitud 1:2 allajäämine Soomele oleks justkui mingit laadi vundament, millele saab nüüd asuda rajama õitsvat tulevikku?

Usk, aga millesse ja kellesse?

"Ma võin olla ilma enesekindlusta väga halb mängija." Selle, oma toonase vanuse kohta meeldivalt küpse tarkuse, ütles paar aastat tagasi intervjuus välja üks noor jalgpallur, kellest on tänaseks saanud Eesti koondise põhimees. Äkki vajaks seesama tõdemus ühes vastavate järeldustega riietusruumis uuesti kõva häälega üle kordamist? Eesti koondislased pole halvad, nad pole saamatud, aga kollektiivsest enesekindlusest ei saa Eesti mänge vaadates rääkida paraku juba tükk aega.

Olgu madalpunkt milline tahes, paadunud optimistina – sest teisiti ausõna ei oska ega tahagi – on sellegipoolest lihtne minna igale koondisemängule vastu usuga, et äkki seekord on meie päev. Täpselt sama tegid suvel Poola vastu platsile astunud moldaavlased, sama tegid mõne päeva eest Kreekat võõrustanud grusiinid. Eneseusk kandiski neid kaugele.

Omamoodi vankumatut usku ilmutab ka Eesti Jalgpalli Liit, eeldades, et Häberli, kes kolmes viimases koondiseaknas meeste mängulise eneseusu taastamisega selgelt hätta jäi, suudab selle edaspidi neis siiski äratada – mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes väljendatuna. Kui šveitslane niisuguse trikiga tõepoolest toime tuleb, on tegu kahtlemata vägeva saavutusega. Ent seniks jäävad vaid küsimärgid.