"Kui Ukraina suudaks võita ..."

Konstantin Vassiljevi sõjateemaline keerutamine Õhtulehe taskuhäälingus "Kolmas poolaeg" ei ole ju iseenesest midagi uut. Samamoodi on ta konkreetsetest vastustest kõrvale põigelnud kõigis varasemates usutlustes, kus temalt on oodatud sel teemal selgesõnalisi seisukohavõtte.

Näib, et selgesõnalisus ongi nimelt see, mida Vassiljev on Venemaa algatatud sõjast rääkides püüdnud enim vältida. Ning see peab olema teadlik valik. Pole võimalik, et mees, kellelt on aastate jooksul küsitud paljude nii jalgpalliliste kui ka jalgpalliväliste asjade kohta ning kes on ka vastanud läbimõeldud mõttekäikudega mis tahes teemadel, ei suuda nüüd äkitselt mõista küsimuste sisu ega anda üheseid vastuseid.

Mõnes teises olukorras võiks ju äkki isegi argumenteerida, et Vassiljev näitab hoopis kindlameelsust – ta ei ütle seda, mida kõik talt ootavad, vaid seda, mida mõtleb ja kuidas maailma näeb. Põhimõtteliselt võib selle vaatenurgaga ka nõustuda. Ent sel juhul on veel selgem, et Vassiljevi ja valdava osa ühiskonna – ning jalgpallikogukonna – vaated elule ja inimlikkusele lähevad kardinaalselt lahku.

Oodata rahu neilt, kes tapaksid võimalusel viimase kui ühe Politkovskaja, Litvinenko ja Navalnõi? Neilt, kes peksavad oma rahvast kumminuiaga ainuüksi julguse eest avalikult häält teha? Neilt, kes saadavad omasid tuhandete kaupa kahurilihana sõtta surema? Või jätavad nad Moskva kontserdisaalis küüniliselt terroristide automaaditoru ette, sest nii on režiimile kasulikum?

Niimoodi päriselt mõelda võib vaid äärmiselt rumal või äärmiselt naiivne inimene. Vassiljevit pole põhjust kahtlustada kummaski. Idealism on teoorias ilus, aga rääkida putinistliku režiimi järjepidevate kuritegude kontekstis mingi abstraktse "võib-olla-rahu" saabumisest on reaalsuses täpselt sama naiivne kui minna Narvas üle silla sõitvat tanki peatama, käes kimbuke sinililli.

Ülemaailmset rahu soovivad ju tegelikult kõik, kel süda sees. Ometigi peaks olema võimalik öelda selle kõrval välja ka lause, et sõja peab võitma headuse pool. See on asi, mida saab teha ilma enda rahvust, emakeelt või lähisugulaste sünnimaad maha salgamata. Vassiljev on sellegipoolest valinud vastupidise tee.

Väärtustekeskne? Aga milliste väärtuste?

Eesti Jalgpalli Liit on eeskätt presidendi Aivar Pohlaku isikus aastaid rõhutanud väärtuspõhisust. Sellest räägitakse pidevalt mitte ainult koondise, vaid kogu Eesti jalgpalli kontekstis. Meenutagem kas või kunagist "solaariumipäevitusega primitiivide" teemalist sõnasõda, mille käigus Pohlak ütles sõna-sõnalt järgnevat: "Ja ma tahan, et Eesti jalgpallur oleks väärtuste ja ülesande keskne inimene."

Millised väärtused moodustavad tegelikult Vassiljevi inimliku keskme? Miks peab olukorras, kus terroristliku režiimi pealetung on kestnud juba üle kahe ja Ukraina rahva hävitamine õigupoolest juba üle kümne aasta, üleüldse veel kellelegi selgitama, et kui kurjus selle sõja võidab, kukub peagi kokku ka meie ideaalsena näiv maailm, kus kõik on sõbrad? Või seda, et eestlased pole unustanud ega unusta loodetavasti iial, kui valus ja verine selle režiimi "rahu" tegelikkuses välja näeb?

Eesti – või mis tahes muu koondise – kapteni rolli ei tasu üle müstifitseerida ning õigupoolest ei olegi küsimus ju kapteniks olemises. Küsimus on selles, kas Vassiljevi väärtushinnangutega inimene sobib üleüldse Eestit esindama. Jah, mänguliselt on ta seda aastate jooksul teinud vähimagi järeleandmiseta ja eeskujulikult, kuid koondis sümboliseerib siiski palju enamat kui vaid väljakul riigi värvide kandmist.

Eesti võistkonnad mängivad juba aastaid särkides, millel on meie rahvuseeposest tuletatud sümboolika. Sealtsamast on pärit nii meeste koondise üks hüüdnimesid kui ka maskott. Eestluse vaimu on rõhutatult kandnud juba aastaid ka Vassiljevi igapäevane tööandja Flora. Ning reaalses maailmas, kus praegu elame, ei väljendu eestlus mitte niivõrd rahvuslikes juurtes, vaid eeskätt mõtteviisis ja väärtushinnangutes.

Meenutame korra veel, et sõja puhkemise järel Venemaa klubides mängimist jätkanud jalgpallureid on mitmes riigis koondisest välja arvatud. Rääkimata kunagisest Ukraina koondise kaptenist, kangelasest ja rekordinternatsionaalist Anatoli Tõmoštšukist, kelle nimi, tiitlid ja saavutused lihtsalt kõigist nimekirjadest kustutati, sest ta keeldus ka pärast Venemaa sissetungi loobumast tulusast treeneritööst Peterburis. Kui tahame rääkida väärtuspõhisusest, ei ole Vassiljevi väljaütlemised kõigi selliste tõmoštšukkide omast olemuslikult kuigivõrd erinevad.

Aitab kokkusaamistest ja rääkimistest

Probleemi lahendada soovides ei tohiks alaliit päris kindlasti veeretada otsustamise kohustust välismaalasest peatreeneri kaela, laiutades seejärel tõdemuse "eeskätt on oluline siiski mänguline printsiip ja peatreener teeb oma valikud ise" saatel käsi. Mõneti kehtib sama värskete lubaduste kohta Vassiljeviga kokku saada ja teemat arutada. Arutatud sai ju juba eelmisel aastal, mis sellest tolku oli?

Ehk ongi probleemi üks oluline tahk selles, et mullu Karpini-foto järel puhkenud pahameeletorm ei saanud loogilist jätku? Avalikkus oli esialgu väga hukkamõistev, aga lõpuks jätkas Vassiljev endistviisi nii Flora kui ka koondise eest mängimist. Koondisemängudel kadus fännitribüünilt küll "Kostja, ole x-korda tänatud" plagu, ent korraks kõlanud üleskutsest Vassiljevi iga pallipuude välja vilistada õieti asja ei saanudki. Vahest on just see kõik põhjus, miks toimunu taust, tõsidus ja sisu ei ole Vassiljevile ega tema mõttekaaslastele siiani kohale jõudnud?

Nüüd on olemas võimalus toonaste vigade paranduseks. Vassiljevilt ega ka kelleltki teiselt pole mõtet praegu ega edaspidi nõuda oma meelsuse tõestamist – vabal maal on igaühel õigus omada mis tahes arvamust, see eristabki meid õnneks idapiiri tagusest hirmuühiskonnast. Lisaks saavad maailmavaade ja väärtused tulla vaid hingest-südamest, allkirjaga kinnitamine ei lisa nende tõsiseltvõetavusele vähimatki kaalu.

Ent kuidas seesugusele arvamusele reageerida, on juba teine asi. Nii nagu fännid saavad Vassiljevi sõnadele vastata "Kostja huiloo" lauldes (näide laupäevaselt Premium liiga mängult), on ka EJL-i võimuses tema vaadetele ja väärtushinnangutele omapoolne hinnang anda. Antud juhul tähendaks see Vassiljevi kõrvalejätmist koondise tegemistest. Seda muidugi juhul, kui paljukiidetud inimlikke väärtusi soovitakse hoida au sees ka päriselt, mitte ainult sõnades.