31 aastat Eesti jalgpallikoondist toetanud Nuti ristsõnamees, lastekirjanik ja lauamängude looja Tarmo Tuule, fänninimega Poborsky avaldab Konstantin Vassiljevi "loo" osas arvamust koondise fänni seisukohast.

Ma olen tribüünilt näinud kõiki Konstantin Vassiljevi kodumänge koondises peale ühe – Eesti abitut üritust 2023. aasta sügisel Tai vastu (ühtekokku 215 Eesti koondise mängu tribüünil; vt ka artiklit Jalkas 3/2024 – toim). Koos võõrsilmängudega olen tribüünil toetanud Eesti koondist ja Kostjat* üle 100 mängu. Olen olnud aastaid Vassiljevi talendi VÄGA SUUR AUSTAJA.

Viimase paari aasta sündmuste tõttu on olnud aga paranoiline olukord – olen koondisele abiks olnud mõtte- ja häälejõuga, aga Vassiljevi tegutsemine pole varasemat rõõmu valmistanud. Mitte sellepärast, et Vassiljevi vanus on teinud paratamatult jalgpalluriga oma töö, vaid seetõttu, et minu Eesti koondises peavad mängima (ja minu Eestis elavad) inimesed, kes teevad kõik nii mõtetes kui ka sõnades, et õiglus idapiiri taga võidaks ja Ukraina saaks sama vabaks nagu oleme meie.

On üks lihtne küsimus, millele peame vastama kõik: Путлер, за или против? (Tõlge: "Kas oled Putleri poolt või vastu?") Ning sellele on sõja ajal ainult üks vastus: poolt või vastu. Sport ja poliitika ei ole lahus, kui sa oled Eesti esindaja jalgpallikoondises ning meie ja muu vaba maailma väärtuseid hävitatakse.

Olen puberteedieas Lasnamäel elades saanud vene keelt kõnelevate noormeeste käest paar korda peksa, sest ma kõnelesin eesti keelt, olen eestlane. Ma ei tea, kas nad olid venelased, ukrainlased, valgevenelased, kasahhid või lausa eestlased. Vaatamata sellele ebaõiglusele ja vägivallale ma ei vihka venelasi – samas osa mu noorpõlvekaaslasi ja klassivendi, kes samamoodi jõhkralt kolakat on saanud, nii sõbralikud vägivallatsejate vastu pole.

Minul on Eestis mitmeid väga häid venelastest tuttavaid, kes on vähem või rohkem avalikult Venemaa sõja Ukraina vastu hukka mõistnud, mõni ka Venemaal (osa on siiski tänaseks režiimi eest perega ära kolinud). Ma olen kogenud venelaste külalislahkust ja hoolivust. Iga rahva seas on väga toredaid ja ebameeldivaid inimesi, sh eestlaste hulgas, ning ka mina võin teinekord vastikult käituda – mölaklikkus ei sõltu rahvusest.

Ma saan väga hästi aru, et Vassiljevil võib olla Venemaal lähisugulasi ja siin "paukumine" võib tekitada probleeme ning hirm on olnud ühendavaks jõuks pool sajandit nii siin- kui sealpool idapiiri. Vassiljevil oli võimalus pärast Karpini õhtusöögi-fotot olukorda selgitada, kasvõi oma emakeeles, ent ta ei teinud seda. Eesti Jalgpalli Liidu ja Vassiljevi poolt tuli küll palju aega hiljem naljakavõitu arvamusavaldus, aga see ei muutnud enam midagi Eesti rahva arvamuses. Samamoodi oli tal võimalus selgitada oma põhimõtteid pärast Õhtulehe podcast'i, aga ta ei kasutanud sedagi.

Vassiljev on öelnud, et ta on patsifist ja armastab rahu ning pole kummagi poolt. Ma olen ka patsifist ja armastan rahu, aga kui on oht, et meie lapsed pommitatakse agressori poolt lömaks, siis pole patsifismist palju kasu – on ammu olnud aeg valida pool. Надо, Федя, надо! ("On vaja, Fedja, on vaja!", populaarne venekeelne ütlus – toim.)

Vassiljev on aastatega jätnud mulje endast kui intelligentsest inimesest. Ja ma ei mõelnud siinkohal üldse jalgpalliväljakul tehtut – murul oli Vassiljev oma parimatel hetkedel geenius, maestro, dirigent, heas mõttes hull professor jne. Sestap pole usutav, et Vassiljev ei saa maailma asjadest (sh Venemaa sõjast Ukraina vastu) aru.

Jah, andekusest hullumeelsuseni on vaid üks samm. Rääkides teistest patsifistidest, siis soovitan lugeda Jaroslav Hašeki teost "Geniaalne idioot. Huumori kool", mille juttude valimik sisaldab lugusid Eestiski palavalt armastatud geniaalse idioodi, vahva sõdur Švejki nooruspõlvest ja mõistagi killukesi tema tegemistest esimese maailmasõja päevilt. Švejk on selgelt patsifist ja armastab rahu ning vähemalt on tema tegemisi naljakas jälgida.

Omaaegne Kostja on pannud mind nutma, naerma, ajanud vihaseks, tekitanud lootust, uhkusetunnet, illusiooni rahvaste sõprusest: Ребята, будем жить дружно! ("Semud, elame sõbralikult!", levinud ütlus populaarsest Vene multifilmist "Kass Leopold".) Ta on muutnud mänge, temas on olnud tipptalendile vajalikud omadused. Mul on olnud väga kahju, et Euroopa tippliigades jäid tal superesitused tegemata, sest minu hinnangul võinuks ta loovuse, oskuste ja vastupidavuse poolest mängida tahes millises liigas. Aga nüüd on mul juba пох** ("ükstapuha" ropus väljenduses), sest miks hoolida inimesest, kes oma kaaslastele – klubis, koondises, tribüünil, teleri ees jm – näkku sülitab!?

Teisalt on ta teinekord tundunud omamoodi jonnipunn, otsekui hellitatud jõmpsikas. Mäletan väga hästi mõningaid varasemaid koondise mänge, kui tal ei tulnud söödud välja ning ta laiutas kaaslaste poole käsi, andes justkui mõista, et nemad on küündimatud.

Ta on olnud arvamusliider, kasvõi olukorras, kus koondise peatreener Magnus Pehrsson Sergei Pareiko koondisest kõrvale jättis ning (tõenäoliselt) Vassiljev vaikse mässu korraldas, mille järel Pareiko koondisse ennistati ja oma 65 koondisemängu pealt lahkumismängu sai. Pareiko oli väga hea väravavaht ja minu suur lemmik ning vajalik nii klubides kui ka koondises, aga lahkumismänge on seni korraldatatud vaid 100 mängu täis saanud koondislastele ... mis on ebaõiglane teiste koondislaste osas, näiteks Sergei Terehhov esindas koondist 94 mängus.

Me ei tea täpselt, miks Poola meistriliiga üks paremaid mängijaid Vassiljev Poola 6. liigas mängima pidi, sest sedagi lugu pole rahvale selgeks räägitud, aga kuna selles puudus loogika, siis Vassiljev võis näida jonnivat – võib ka veidi paremini öelda, et näitas eestlaslikku jonni või soomlaslikku sisu.

Mul on kohati olnud tunne, et Vassiljevile tundub, et talle on talendika tundliku poisina lubatud rohkem kui teistele, kuna ta on saanud väljakul eelkõige Eesti koondises, aga ka kunagi Levadias tänu oma leidlikkusele ja osavusele vabad käed. Järgnev võrdlus on rõhutatult poeetiline, ent olen nõus, et loomingus ei tohi talentide tiibu kärpida, kuid Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtule Georgi lindiga tulles kolksatab uks su nina ees kinni.

Mina võib-olla pole sugugi parem, mina jonnin ka praegu. Ma jonnin sellepärast, et ma olen solvunud, minu selgeid (ebareaalseid?) ootuseid on petetud. Rõhutan: Konstantin Vassiljevi rahvus pole oluline, samamoodi mölaklikult võinuks ilmselt tegutseda ka ükskõik millise rahvuse esindaja.

Siin ma ei saa mööda ka Eesti hümni laulmisest ehk mittelaulmisest. Vassiljev on öelnud, et hümni ta ei laula, sest tegeleb muude mõtetega, valmistub mänguks. Eesti hümn ongi keeruline nagu ka Soome hümn, aga olge kenad ja vaadake Soome - Eesti viimase mängu eelset Soome koondise laulmist – seal on erinevate nahatoonide ja võõrapäraste nimedega Soome koondise mängijaid, kes KÕIK laulavad riigihümni kaasa!

Vene keelt kõnelevad inimesed saavad pealkirjast väga hästi aru, sest neil on ikka olnud kombeks küsida: Не уважаешь, что ли? ("Kas sa ei austa või?", populaarne jõuline venekeelne küsimus.) Ja ma vastaksin Vassiljevile juba üle aasta: "Да, сейчас больше не уважаю, а раньше долго любил." ("Jah, enam ei austa, aga pikka aega armastasin.") Tõsi, austust meie koondise endise kapteni vastu enam pole. Viha ka pole, see hetkeline tunne haihtus kiiresti.

Mina ei kuulu kindlasti nende hulka, kes kuulutavad: "Vanamees, lõpeta koondises mängimine, su aeg on möödas, X-faktorit pole enam jne." Tõsi, loobumis- ja lõpetamisotsuse saab ta ise teha, aga Vassiljev ei vali end ise koondise koosseisu, selleks on EJL-is tööl teised inimesed. Ma saan aru, et noorenduskuuri silmas pidades tuleb otsuseid teha, aga miks ei pidanuks Eesti meistriliiga mullust parimat mängijat toona koondisesse kutsuma!?

Ma ei tühista Vassiljevit nagu tänapäeval kombeks, vaid hindan tema minevikus tehtut jätkuvalt väga kõrgelt – ta on viimase 32 aasta parim keskväljamängija Eesti koondises! Aga olen tõmmanud selge joone – Vassiljev pole pärast Karpiniga fotot enam мой парень ("minu mees").

Muidugi on imetletav, kuidas jalgpalluri kohta kõrges eas, 39-aastaselt suudab Vassiljev anda otsustavaid sööte. Samamoodi imetlen ma Andrus Veerpalu, kes üle 50-aastasena võidab Eesti meistrivõistlustelt medaleid (ja usun, et ilma dopinguta), aga suhe mõlemasse on sarnane – austust ei ole enam järel. Aga meie suhte aluseks saab olla ainult vastastikune austus.

Küsisin Varssavis Poola - Eesti mängu aegu tuttavalt, mida ta arvaks, kui Eesti saaks nüüd EM-ile tänu Vassiljevile ning ka suvisel finaalturniiril säraks ta koondise liidrina. Ta ei osanud vastata, ei osanud minagi. Siis tuli Vassiljevi hägune sõnavõtt Õhtulehe podcast'is ning täna ma muidugi oskan vastata, aga poliitiku kombel mitte küsimusele vastates, vaid oma vastust andes: ma tahan, et Vassiljev minu Eesti koondises enam ei oleks. Ühtlasi tähendab see seda, et Martin Reimile jääb tema rekordinternatsionaali staatus.

Rääkides teistest endistest koondise legendidest, siis mul on olnud kombeks korraldada nende lahkumismängu eel korjandus ning siis vanaemal või tädil paluda kogutud raha eest kududa sinimustvalged kampsunid, sokid, kindad, sall. Niiviisi olen mina koos kaaslastega viimast korda mängul austust avaldanud Marko Kristalile, Martin Reimile, Mart Poomile, Andres Operile ja Raio Piirojale. Vassiljev sooja südamega loodud rahvusvärvides kudumeid tänase seisuga minu abil ei saa.

Ent teisalt ma ei kuulu nende hulka, kes kuulutavad, et ärge minge koondise mängudele, hääletage jalgade ja oma rahaga. Ma korraks olin kahevahel, aga olen teinud praeguses kriisis selge otsuse: ma jätkuvalt toetan igal võimalusel koondist tribüünil, sest teised mängijad pole süüdi, kui üks ei taha või ei oska end selgelt väljendada. Eesti jalgpallikoondis ei pea ühe liikme pärast kannatama. Üksikisik peab olema meeskonna teenistuses, mitte vastupidi.

Üks hea tuttav, kes Vassiljevi tööandjatega seotud, pakkus mu jõuetut kimbatust nähes, et annab mulle Vassiljevi numbri ja ma saan hingerahu tagasi. Ei, ma ei võtnud numbrit ja ma ei helista talle ja ma näengi ainsat lootust, et Vassiljev kunagi mulle nelja silma all kinnitab seda, mida vaja (ja siis ta ju udu ajada ei saa), sest avalikkuse kaudu ta seda ilmselt ei tee.

Ma ise ka imestan, et ma ikka veel pärast tema korduvat keerutamist võimaluse annan ...

* - Alates Karpiniga lõunatamisest ma Vassiljevit enam omamehelikult Kostjaks ei nimeta, tegin seda siin viimast korda.