Lugu Tokyost | Kuidas väike süütu vale Antonio Valencia kohta ihaldatud sihtmärgini aitas
Kuidas leida viie sekundiga tee võhivõõra inimese südamesse nii, et ta oleks valmis natuke vaeva nägema ja sulle väikese teene tegema? Muidugi tuleb rõhuda mingile talle korda minevale emotsionaalsele asjaolule. Et lõuna-ameeriklaste puhul on selleks tõenäoliselt jalgpall, sai kinnitust reedel Ariake tänavaspordipargis.
Olin seal jälgimas BMX-jalgrataste võidusõitu. Rets ala. Neljast poolfinaalide otsustavast sõidust kaks lõppesid nii, et üks võistleja viidi kanderaamiga rajalt minema (ameeriklane Connor Fields, kel tuvastati ajuverejooks, ka kiirabiga haiglasse). Olümpiavõidud noppisid hollandlane Niek Kimmann ja britt Bethany Shriever, aga jõuliselt olid pildil ka Lõuna-Ameerika riigid.
Nii palju hispaania keelt kui selle võistluspaiga pressikeskuses, polnud ma Tokyo suveolümpiamängudel seni veel kuulnud (ja tolleks hetkeks olin käinud kohapeal jälgimas jalgpalli, sõudmist, vehklemist, kärestikuslaalomit, taekwondod, vettehüppeid, tänavakorvpalli, judot ja ragbit).
Lõuna-Ameerika jalgpallikoondiste kütkestavuses pole küsimust. Need üksused pakatavad kirest ja uhkusest, mida on võrratu jälgida. 2018. aasta MM-finaalturniiril leidsid kõige siiramad ja ägedamad vestlused aset just Lõuna-Ameerika koondiste, eelkõige Argentina ja Peruu fännidega, sest nad oli varjamatult ja ülevoolavalt õnnelikud, mis oli väga kaunis.
Aga niimoodi ei suhtu lõuna-ameeriklased ainult jalgpalli, vaid ka teistesse spordialadesse. Argentina ja Uruguai ragbikoondised pole küll erinevalt jalgpallimeeskondadest maailmameistrid, aga pakatavad ikkagi uhkused. Aastate eest Simple Sessionit kajastades puutusin veidi põhjalikumalt kokku Venetsueela trikiratturi Daniel Dhersiga, kelle kirg kodumaa suhtes jäi samuti meelde ning kasvatas minu lugupidamist Lõuna-Ameerika spordikultuuri vastu.
Ariake tänavaspordipargi pressikeskuses kuuldud hispaaniakeelne jutuvada aktiviseeris minus mõtte hankida endale Lõuna-Ameerika spordikultuuri kohta paar meenet. Nimelt olin kaks päeva varem saanud Eesti Olümpiakomiteelt peotäie Eesti olümpiamärke, mis olid seni niisama seljakoti ühes sahtlis olnud ja oodanud kasutusele võtmist. Nüüd oli see aeg ja koht!
Olümpiamängude üks kombeid on nimelt rinnamärkide vahetamine. Kirjutamata reegel ütleb, et neid ei tohi müüa ega osta, vaid ainult vahetada või anda. Ning õnnestunud vahetustehingutega hangitud kraami kantakse uhkusega rinnas. Tõsi, et märkide igahommikune ühelt särgilt järgmisele kinnitamine oleks tüütu, kantakse neid kaelakaardi rihma küljes.
Kaelakaart on iga olümpiamängudel osaleja kõige tähtsam asi, mis peab igal pool kaasas olema. Ilma selleta ei pääse mitte kuhugi, ole sa Rahvusvahelise Olümpiakomitee president Thomas Bach, reedel BMX-võistlusel mulle vastu jalutanud Monaco vürst Albert II, tennise maailma esireket Novak Djokovic või ükskõik kes.
Mida edasi olümpiamängud jõuavad, seda uhkemaks muutuvad akrediteeritute kaelaehted. Märkide arv ja sära kasvavad, kaelapaelad muutuvad raskemaks ja kõlisevamaks. Kõige parem koht rinnamärkide vahetamiseks on muidugi olümpiaküla, sest just seal on kõige hõlpsam kokku sattuda erinevate eksootiliste riikide esindajatega. Näiteks EOK pressiatašee Merili Luugi kaelakaardirihmalt leiab Togo rinnamärgi.
Ajakirjanikud olümpiakülla ei saa, vaid nemad liiguvad mööda pressikeskuseid, seega eksootiliste ja/või ägedate märkide jaoks tuleb leida kaugete maade kolleege ja veenda neid märke vahetama. Silmates BMX-raja kõrva punti Ekuadori ajakirjanikke, tulid mul kohe meelde Sashi samanimeline diskohitt ning Galapagose saare hiidkilpkonnad, mis tekitasid omakorda tunde, et Ekuadori olümpiamärk oleks Tokyo kollektsiooni avamiseks just see täpselt õige asi!
Aga häda oli selles, et sel Ekuadori lehemeeste pundil oli parajasti mõnevõrra kiire. Esimene suunas teise juurde ja teine kolmanda juurde, et küsi temalt. Nähes, et kolmandalgi ei olnud teab mis suurt entusiasmi, teatasin: "Antonio Valencia was one of my favourite players, such great passion!" ("Antonio Valencia oli üks mu lemmikmängijaid, väga kirglik").
Sellest piisas. Ekuadori mehe nägu läks laialt naerule ja ta asus oma seljakotist märki otsima. Andis veel valida kah, et kas soovin valge või musta taustaga. Must tundus ilusam, valisin selle (vaata fotot). Soovisin Ekuadorile edu, millest paraku kasu polnud, sest kui Kolumbia sai reedel BMX-rajalt kaks medalit (Mariana Pajon hõbeda ning Carlos Alberto Ramirez Yepes pronksi), siis Ekuadori sõitja Alfredo Campo jäi finaalis viiendaks.
Valencia pole kunagi mu lemmikmängijate sekka kuulunud. Oleme ausad, pole ju mingit põhjust. Aga loogika, et kiire tee tee ekuadorlase südamesse viib läbi nende viimaste aastate kuulsaima jalgpalluri nime, ei vedanud alt.
Frank Liivak ütles pärast eelmisel sügisel Rahvuste liiga mängus Põhja-Makedoonia võrku saadetud penaltit, mille eel sai ta Bosnia ja Hertsegoviinas mänginud ja sealset keelt tönkava inimesena makedoonlaste jutust väravavahi hüppesuuna kohta vihjeid, tabavalt, et "keeled suhu ja Euroopasse".
Lisan siia mõtte, et ootamatutel hetkedel võib marjaks ära kuluda ka eksootilisemat sorti riikide kuulsaimate jalgpallurite tundmine, sest kui inglise keelega võib päris mitmes maailma otsas (näiteks Jaapanis toimuvatel olümpiamängudel vabatahtlikega suheldes) hätta jääda, siis jalgpallikeelega üldiselt mitte.
Soccernet.ee paneb end Euroopa meistrivõistluste raames proovile Premium liiga vastu! Kellel kuidas läheb?
EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.
- Marko Susi | Mis väärtus on suurturniiride parima noormängija tiitlil?
- Laura Jaansen | Ära kohku, aga Hispaania ja Inglismaa mängivad finaalis teist aastat järjest
- Marko Susi | Soeng mängib? Nendel kuttidel küll!
- Laura Jaansen | Mis saanuks, kui pall oleks kandiline?
- Kristjan Remmelkoor | Kes võitsid kaheksandikfinaalide laululahingud?
- Heiti Heli | Toni Kroos on liiga hea, et karjääri lõpetada
- Kristjan Jaak Kangur | On veel maad vanadele meestele!
- Laura Jaansen | Õnneks pole Saksamaa koondise fänn piinlik olla
- Ott Järvela | Viva Ronaldo ja tema pisarad, mis lendavad mesipuu poole!
- Marko Susi | Inglismaa jõuab finaali, aga ainult siis, kui ...
- Kris Ilves | Thomas Häberli on geenius?
- Heiti Heli | Katari palgasõdurid asendusid ehtsate hollandlastega, kes liiguvad vasakule ja paremale
- Ott Järvela | Sorri, Messi, aga Mbappel oli õigus. EM on väga võimas ja tugev!
- Kris Ilves | Max Verstappen võitis juba enne avavilet
- Laura Jaansen | Superstaari-pimestatusest ehk Kas Nicolae Stanciu saab olla parem kui Florian Wirtz?
- Marko Susi | Kas Inglismaa on vutimaailma tippriik?
- Kristjan Remmelkoor | See EM tõestab mulle taas, et 24 koondisega süsteem pole hea
- Marko Susi | Taani kimalasest Belgia punaseni: EM-i kõige ilusamad mänguvormid
- SN Saksamaal | Traagiline, jälk ja jõhkralt aus: sakslased jätsid Katari ja Venemaa kombel linna ilgemale poolele eesriide ette sikutamata
- Laura Jaansen | Poisid-poisid, miks te omaenda Manuel Neuerit ründate?
- SN Saksamaal | Põhjamaise lahkuse lippu kõrgel hoidev Taani nokkis inglaste saamatuse kallal läbi kogu linna
- Kris Ilves | Cristiano Ronaldo, kaua sa jaksad?
- Kristjan Jaak Kangur | Berni imest Beckenbaueri õlleklaasini ja Keisrist kaheksajalg Paulini: sakslaste jalkamuuseum teeb kadedaks
- Kristjan Jaak Kangur | Grusiin vene keelt ei räägi. Aga ukrainlasele teeb erandi!
- Marko Susi | Suarez oleks võinud ka siis kollase saada ju
- Kristjan Jaak Kangur | Inglased on alati kõiges süüdi, aga kas ka vihmasel pühapäeval Glen-sen-kitchenis?
- Kristjan Jaak Kangur | Üllatustevaba EM? Ja mis siis?
- Kristjan Jaak Kangur | Šotlased saatsid iseend juba lauluga koju, sakslastel oli kõigest schön
- Kristjan Jaak Kangur | Aga mis siis, kui Saksamaa suvemuinasjutt sai läbi juba enne EM-i algust?
- Kristjan Jaak Kangur | Düsseldorfis valitseb vaikus enne tormi, aga kõikjale jõudev ruuduline armee on päral
Kes võistlevad? Kellega? Mida oodata? Eelvaated loovad selgust!
- A-grupp: Saksa masinavärk otsib sädet, mustad hobused kappavad tuules
- B-grupp: Hispaania jahib ajaloolist neljandat, valitsev meister ja suurim väikeriik tahavad ka võita
- C-grupp: Inglismaa viimane samm, Taanis muinasloo järg ja Balkani püssirohutünnid
- D-grupp: Kirjade järgi tasub Eesti tuuseldajate ees usaldada kukkesid ja lõvisid. On see nii lihtne?
- E-grupp: Värskem Belgia otsib jätkuvalt õnne, Ukraina mängib kogu Euroopa nimel
- F-grupp: Portugali igiliikureid ootab kolmekordne väljakutse idast
Millega on senised EM-finaalturniirid ajalukku läinud?
- EM 1960 | Esimene EM-tiitli pea kohale tõstnu oli Eesti mees
- EM 1964 | Franco ei pannud seekord kätt ette ja Hispaania triumfeeriski
- EM 1968 | Kull või kiri? Kes vastust teab, see finaali saab!
- EM 1972 | Gerd Müller tuli, nägi ja võitis!
- EM 1976 | Panenka leiutati turniiril, kus mäng kestis alati 120 minutit
- EM 1980 | Turniir tehti uhkemaks ja suuremaks, aga poolfinaalid ei mahtunud ära
- EM 1984 | Platini tegi ühe turniiriga seda, mille jaoks Ronaldol on kulunud neli EM-i
- EM 1988 | Marco van Basteni imevärav ja Hollandi ainuke triumf
- EM 1992 | Skandinaavia võõrustas ja lõi platsi puhtaks kah!
- EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
- EM 2000 | Eestit lahutas kaks võitu finaalturniirist, mille suurimaks staariks tõusis Rootsi diskokunn
- EM 2004 | Jabur kompott ehk Läti kvalifitseerus, tippriigid kõrbesid ja Kreeka võitis
- EM 2008 | Torres ja Hispaania tagasid, et kirbutsirkust ei igatsenud taga mitte keegi
- EM 2012 | Eesti napikas ning ainuke edukalt kaitstud EM-tiitel
- EM 2016 | Ronaldo kehastus treeneriks, täitis enda ja rikkus Prantsusmaa unistuse
- EM 2020 | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta