Martti Kallas | Kelle õlule peaks kuuluma Eesti koondise vastutuskoorem? - Soccernet.ee

ARVAMUS/KOMMENTAAR

6

Martti Kallas | Kelle õlule peaks kuuluma Eesti koondise vastutuskoorem?

9. SEPTEMBER 09:38

6

Martti Kallas

Eesti koondise põhirivistus 8. septembril Stockholmis. 11 mängijast viis on 22-aastased või nooremad ning mängivad välismaal. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Eesti inimene tahab alati kõike ja kohe ja hästi kiiresti. Eriti spordis – kui tulemust ei tule, tahaks uut treenerit või uut süsteemi või miskit muud, mis tuuled ümber pööraks ja omadele igavese edu tooks. Aga nii ei saa, mõistate? Aega on vaja. Ning mu poolest võib siia vabalt teha mingi "jalgpall on pikk protsess" nalja, laske käia.

See armas Eesti jalgpall, mille üle iga nurga pealt nalja heidetakse, on praegu päris hapras olukorras. Keegi ei tea, millise tervise juures me praegu, Jürgen Henni ametiaja esimestel kuudel, päriselt oleme – samas paadis on nii fännid, ajakirjanikud kui ka mängijad. No hea küll, viimased lähevad alati platsile ideega endast kõik anda, aga küsimus "kus on Eesti jalgpall kümne aasta pärast?" ... Arvan, et mitte keegi eelnimetatutest ei oska sellele vastata. Juba mitmendat puhku algab uue treeneri ametiaeg n-ö mesinädalate faasiga, ent kipub seejärel tasapisi nukruse rüppe vajuma.

Ja vot siinkohal võtaksingi ma mõttesabast kinni, kui lubate. Martin Reim, Thomas Häberli, Jürgen Henn – nende kõigi ametiajad on alanud vahva värskusega. Viimase kahe puhul tulemuseks Balti turniiri võidud, mille järel asjad tasapisi käest paistavad kiskuvat. Reimi puhul kestis mesinädalate faas veidi kauem ja oli ebastabiilsem, sest häid tulemusi tuli küll, aga sekka mahtus ka kummalisi kaotusi – pean eelkõige silmas 1:8-t Brüsselis.

Ikka ja jälle räägitakse Eesti jalgpalli puhul mingist müstilisest Rüütli-ajast. Ma olin tollal päris noor – 2012. aasta EM-valiksari on esimene, mida üldse põgusalt mäletan. Ja no oli vinge küll, jah! Põhja-Iirimaa, Sloveenia, Serbia ... Hiljem pole me neile õieti lähedalegi jõudnud.

Tarmo Rüütli oligi oma ametiajal väga kõva treener! Aga tulemusi vaadates polnud sealtki alguses head nahka loota. 0:7 Bosnialt, lisaks kaotused Kasahstanile, Lätile, Leedule. Edukal 2011. aastal kaotati vahepeal viis mängu jutti. Mulle tundub, et Eesti jalgpalli jälgijad (ma meelega ei ütle fännid, sest neid austan ma lihtsalt liiga palju) on jäänud meie koondise viimase aja tulemustesse liiga mustvalgelt ja käegalöövalt kinni. Et võit on alati hea, kaotus on alati halb. Et minevik või tulevik ei maksa midagi, kui Rootsilt kolm tuppa saad.

Meil on rahvuskoondises Eesti uue põlvkonna konkurentsitult parim peatreener – kui siit ei peegeldu koondise tegelik seis, siis kust veel? Treeneri taha ei jää hetkel absoluutselt mitte midagi, väidan täie kindlusega. Probleem on mujal.

Kelle õlule me koorma õieti surume?

Ma süvenesin Rootsi-mängu järel üle pika aja Soccernet.ee tekstilaivi kirjutatud kommentaaridesse. Küll sai vastu päid ja jalgu Maksim Paskotši, nuriseti ka "üleshaibitud" keskvälja kallal. Kutsuti üles ka "koondise jalgpalli Eestis ära lõpetama", mida iganes see ka ei tähendaks.

Piinlik hakkas, ausalt. Paskotši on ju 21-aastane! Ta on täiskasvanute jalgpalli mänginud praeguseks napilt aasta! Just tema näitel seab Eesti jalgpallijälgija meie oma noortele täiesti ebarealistlikke ootusi. Ja kui arvame, et mängijad ei taju kõrvalt tulevat fooni, siis oo ei. Küll nad tajuvad. Ja see kandub üle väljakule – täpselt nagu Häberli ametiaja lõpus näha sai. Jätkem nüüd ometi need ulmelootused ja vaadakem olukorda natuke pikemas perspektiivis.

Kes soovib, võib siin teha teise "jalgpall on pikk protsess" nalja. Ma olen ise ka neid aastast aastasse teinud, sest vahepeal valitses Eesti noormängijate rahvusvahelises arengus täielik stagnatsioon ning lahendust ei paistnud kuskilt. Vastu ei vaidle vast keegi.

Küll aga vaatasin ma huvi pärast otsa meie praegusele koondisele ja leidsin sealt põneva peegelduse. 1990ndatel aastatel sündinud mehi, kes oleksid siirdunud hiljemalt oma 20ndate alguses edukalt välismaale ja kinnitanud kanda mõne suurema riigi liigas, leidub meie seekordses koondises täpselt kaks. Need on Karol Mets ja Mattias Käit.

Nii. Ja nüüd 2000ndatel sündinud mängijate juurde. Karl Jakob Hein (22) on Hispaania kõrgliigas Real Valladolidi põhiväravavaht. Maksim Paskotši (21) hoiab kindlalt oma kohta Šveitsi kõrgliigaklubi Zürichi Grasshoppersi koosseisus. Martin Vetkal (20) teeb küll meestejalkas alles oma esimesi samme, aga Rootsi kõrgliigasse kuulumine on kindla peale näitaja. Rocco Robert Shein (21) proovib Hollandis jalgu alla saada. Kevor Palumets (21) on Soome ajaloo edukaima satsi HJK põhimees.

See pilt on paganama lootustandev! Eelnevatest lähiaastakäikudest polnud meil midagi ligilähedastki ette näidata.

Peame lugema ridade vahelt

Probleem ei ole selles, et Paskotši oleks Rootsi vastu hätta jäänud. Või et Palumets oleks saanud punase. Või et Vetkal oleks jäänud nähtamatuks nagu päike novembrikuus. See võibki suure vastase vastu juhtuda – ja see on täiesti okei! 20- ja 21-aastased mängijad ei peaks oma koondises põhiraskust kandma, aga praegu pole meil muud varianti.

Probleem on selles, et Eestis praktiliselt puuduvad rahvusvaheliselt kõrgel tasemel mängijad, kes oleks praegu oma parimas jalgpallurieas. Meil on kaks äärmust – spektri ühes otsas on kogemus ja teises otsas tipptase (või selle potentsiaal). Nende kombinatsioon on olemas vaid Karol Metsal.

Aga kui me usume, julgustame ja anname lootust, siis mõne aasta pärast võib pilt olla päris kena. Kannatame selle praeguse üheskoos ära. Ma ei ütle selle kohta põlvkonnavahetus, sest see on meil juba toimunud. Nüüd tuleb oodata, et uus põlvkond ka kanda kinnitaks. Ja loodetavasti käib Eesti jalgpallinoorte arengukäsi edaspidi paremini kui ca viis aastat tagasi.

On absoluutselt ebarealistlik oodata, et meie keskväljatrio Palumets (Rootsi eel 6 koondisemängu), Shein (12 mängu) ja Vetkal (8 mängu) pistaks rootslased taskusse nagu õiged mehed kunagi. Aga sääraseid samme, nagu nimetatud mehed 2024. aasta septembrikuus kogesid, on vaja teha. Ikka selleks, et tulevik vähegi helgem oleks. Ja ma ütlen, sõbrad – me elame veel. Lootust on.