Meistritiitli rändamine pikkade aastate järel tagasi FC Flora auhinnakappi on eredaim näide sellest, et lõppenud kodune liigahooaeg pakkus kamaluga üllatusi.

Paraku jagus samavõrd ka negatiivseid sündmusi ning ehk kõige olulisem näitaja - publikuhuvi - väljendab Meistriliiga atraktiivsuse langust, kuigi sportlikus mõttes oli hooaeg üks ajaloo tasavägisemaid.

Soccernet.ee korraldataval hooaja parimate ja halvimate valimisel on traditsiooniliselt nii suurima üllatuse ja pettumuse kui ka enim arenenud klubi kategooriad. Suur hääletus avaneb esmaspäeval.

Hooaja plussid ja miinused:

+ Ettearvamatud tulemused

Konkurentsi tiheduse osas oli tegemist ühe põnevaima hooajaga läbi aegade. Pinge püsis kuni viimaste voorudeni nii tiitli- kui ka püsimajäämisvõitluses, samuti eurosarjakohtade osas. Ning üllatustulemusi sündis nii tihti, et neid võis tõepoolest juba igalt voorult oodata.

Tammeka võttis esiviisikult kaheksa, Kuressaare viis, Tulevik neli, Paide neli ja Lootus kolm punkti. Just eeldatavalt nõrgematele kaotatud punktid võisid otsustada tänavuse meistritiitli saatuse.

Osaliselt on see tingitud tippklubide nõrgenemisest, aga teisest küljest võib selle taga näha liigade tasemete üleüldist ühtlustumist, sest näiteks ka karikavõistlustel on mdalamate liigade meeskonnad edukad olnud. Noori kasvab peale niivõrd palju, et vanemad keskpärased ja ka paljud tipud loobuvad profispordist ning mängivad edasi kas madalamal või Meistriliiga amatöörsatsides.

+ Flora nooruslik tärkamine

Flora uuele põlvkonnale panustamine nii väljakul kui ka treeneripingil osutus sel aastal jackpot'iks ning just Martin Reim, kel enda mängijapõli veel värskelt meeles, suutis noortest maksimumi välja tuua.

Noored talendid koos mõnede kogenumatega moodustasid paraja segu, mis oli Levadiast näljasem ja muutus hooaja edenedes üha paremaks. Kes suudaks neid peatada, kui meeskond veel plaanide kohaselt tugevdusi juurde hangib?

Põhitegijate seas oli lõpuks vaid kolm Flora enda kasvandikku (Siim Luts, Sander Post ja Henri Anier), aga hea koosluse on nad kokku saanud küll ja põhimehed on kõik sellised, kes võivad juba paari aastaga Eestist edasi rühkida.

+ Tammeka võimas areng

Eelmisel aastal alustades täitsid Tammeka noored Meistriliigas veel punase laterna rolli, aga sel hooajal olid nad avaringi lõpuks juba esiviisikule kandadele astumas. Profiklubid libisesid eest ja Tammeka ise ei suutnud klubina edasi minna, mistõttu langes ka motivatsioon, aga kas või viimastes voorudes Flora üle võetud võit näitab, kui suure potentsiaaliga võistkond tartlastel tegelikult on.

Marko Kristalil õnnestus hooaja jagu küpsenud noorukitele eneseusku sisestada ning nad lihtsat, loogilist ja tulemuslikku jalgpalli mängima panna. Tema kogemused ja autoriteet lubasid meeskonnal järgmise sammu astuda ja praeguseks valdavalt 20-aastased mängijad arenesid muidugi ka individuaalselt edasi.

Kui meeskond on suurte sammudega edasi astunud, siis seda kurvem on tõdeda, et klubi jääb neist arengus maha. Pole sugugi välistatud, et Tammeka jookseb järgmiseks hooajaks suurimatest talentidest tühjaks. Loodetavasti leiavad noored mehed sellisel juhul vähemalt väärilised kosilased ega kao Eesti jalgpallikaardilt.

+ Paide tuhast tõusmine

Juuli keskpaigaks oli Paide teeninud 19 mänguga vaid 8 punkti, jäänud konkurentidest juba 6 punkti kaugusele ning hävinud värskelt Sillamäe Kalevile 1:8. Kõik märgid näitasid, et Eestimaa südamel tuleb kõrgseltskonnaga hüvasti jätta.

Ootamatult ilmus teade, et senine Paide mängija Meelis Rooba vahetab Erki Kesküla treeneripingil välja. Esimese hooga ei tundunud see just kuigi oluline õlekõrs olevat, aga ometi muutus kõik hoobilt tundmatuseni. Järvalased võtsid järjest punkte Transilt ja Kaljult ning lõpetasid Kuressaare vastu ka võidupõua. Hooaja teisel poolel teeniti kaks korda rohkem punkte kui esimesel ning tasuks saadi otse püsimajäämine.

Oma roll totaalses muutumises oli ka uutel täiendustel, aga eelkõige võitlusvaimul. Kui Kesküla panustas taktikatele, teooriale, distsipliinile ja individuaalsetele oskustele, siis Rooba rohkem sellele, mis neil juba eelmisel hooajal tugev oli - meeskonnavaimule. Ja nagu näha, oli sellest märksa enam tulu. Näis, kuhu amatöörklubil sellelt pinnalt edasi astuda õnnestub.

+ Uus treenerite põlvkond

Kui Igor Prins võttis Levadia ohjad üle, kaheldi tema võimetes meisterklubi samal tasemel edasi viia, aga ta vastas sellele tiitlitega. Tänavune hooaeg pakkus peatreeneridebüüdid ekskoondislastest ka Martin Reimile, Marko Kristalile ja Meelis Roobale. Alguses kaheldi, lõpuks ülistatakse.

Mõneti hämmastav, aga samal ajal äärmiselt meeldiv, et endised tippmängijad otsekohe väga headeks treeneriteks passivad. Eesti Meistriliiga tase ei ole ilmselt veel nii ühtlane, et taktikalised oskused otsustavat rolli mängiks - siinse mängu, olude ja mängijate tundmine kaalub nii mõndagi üle, mis võib selgitada ka välistreenerite üldist ebaedu.

Need mehed on ise maailmatasemel treenerite käe all treeninud ja teavad enda kogemuse pealt, mida konkreetses situatsioonis või konkreetset tüüpi mängijaga teha on vaja. Ning jumal tänatud, et need kogemused jäävad Eesti jalgpalli juurde.

- Kihlveoskandaalid

Kaks aastat tagasi pinnale kerkinud kihlveopettuste teema lahvatas sel hooajal uue leegiga põlema, kui UEFA süsteem tuvastas manipuleeritud tulemused kahelt Narva Transi ja ühelt Sillamäe Kalevi kohtumiselt. Samuti oli selle kohaselt manipuleeritud mitmete varasemate kohtumistega ning välja toodi jällegi kahe Ida-Virumaa klubi mängud.

Jalgpalliliit otsustas pettused avalikkuse ette tuua ning sellega seotud klubide maine sai tugeva obaduse, kuid reaalseid karistusi ei järgnenud. Võib arutleda, kas vutiliit toimis õigesti ning kas idavirulased on ainsad patused, aga tulemuseks on igatahes see, et praeguseks on fännid kahtlaste resultaatide korral pettustes veendunud isegi ilma tõendusmaterjalideta.

Kannatab inimeste usaldus koduse jalgpalli puhtuse vastu ning see paneb omakorda põntsu ka sponsoritele. Kihlveoussi poolt näritavad klubid ei hakka mitte kunagi tiitli eest heitlema ning miks peaks kedagi huvitama mäng, kus osad mängijad meelega kaotavad?

- Publikunumbrite langus

Kui eelmistel aastatel oleme saanud tühjadel tribüünidel külmetades end vähemalt lohutada, et meiesuguseid on mõne protsendi jagu rohkem kui mullu, siis tänavune hooaeg tegi ka sellele pisikesele illusioonile lõpu. Keskmine külastatavus kukkus 190 pealt ca 30 võrra kui poleks olnud Tallinna derbisid, mis meelitasid tribüünidele ligikaudu kuuendiku kõigist tänavustest külastajatest, langenuks kõigi klubide kodumängude külastatavus peale Esiliigast tõusnud Kohtla-Järve Lootuse.

Enamus klubidest kannatab endiselt identiteedi puuduse all, järjepidavat tööd publiku staadionile meelitamiseks ei tehta ning nüüd astus ka eelmiste aastate publikumagnet Nõmme Kalju suure sammu tagasi. On tavaks saanud, et mõni uus tulija toob kaasa värsked tuuled (Tartu, Pärnu, Kalju), aga sel aastal seda ei toimunud.

Kuna vähestel Eesti klubidel on tõsiseltvõetav ajalugu, siis paistab publik paari hooaja järel küllastuvat ega viitsi enam kohale tulla. Oh lükkaks ometi mõni klubi selle väite ümber.

- Sillamäe kõrge kukkumine

Suur tükk ajab suu lõhki? Kõrgete ambitsioonidega Sillamäe klubi astus iga aastaga pika sammu edasi, vahetades pidevalt nii mängijaid kui ka treenereid, aga meistritiitlist ühe koha kaugusele jõudes saabus esimene tõsine tagasilöök.

Uue nimeka peatreeneri Vladimir Kazatšjonoki juhendamisel hangiti hooaja eel järjekordselt palju uusi mehi ning krutiti füüsilist ettevalmistust viimase piirini. Õigemini üle piiri, sest meeskonda laastasid terve hooaja vältel vigastused, mis lubasid vaid mõnel üksikul mängijal 30 kohtumist kaasa teha.

Saabus suvi, sisse toodi veel uusi mängijaid, paljud endised lasti ka lahti - ilmselge märk komplekteerimisvigadest. Ühtset löögirusikat luua ei suudetudki ning tulemused ei paranenud mitte grammigi.

- Kalju täitmata ootused

Teist aastat järjest alustas Kalju hooaega minimaalse eesmärgiga medalitele jõuda, kuid jäi sellest kaugele-kaugele. Tõsi, sel aastal teenisid nad rohkem punkte kui eelmistel, aga juba hooaja alguses tekkinud vastuolud võõrleegionäride agendiga viisid selleni, et kõik meeskonda toodud välisjõud kadusid hoobilt pildilt.

Noorte eestlastega võideldi küll südilt, kuid materjal ei olnud esikolmiku püüdmiseks piisav. Üksikud suvised täiendused ei lisanud samuti küllalt kvaliteeti ega meeskonnasisest konkurentsi ning lõpuks tuleb neil sellegagi rahul olla, et uus treener Igor Prins nad neljandale kohale tüüris. Kahvatute tulemustega koos kannatas tublisti ka klubi turunduslik pool ning publikumagneti rolli nad enam täita ei suutnud.

Järgmisse hooaega, milleks Prins saab meeskonna oma nägemise järgi komplekteerida, on põhjust optimistlikumalt vaadata, kuid seda arvati paraku ka kahel eelneval aastal. Levadia eeldatava vähikäigu juures vajab tiitliheitlus hädasti värskeid tuuli ning loodetavasti suudab Kalju millalgi oma potentsiaali ja suured sõnad lõpuks ka platsil välja mängida.

- Flora palgaskandaal

Flora probleemid palkade maksmisel ei tohiks enam kedagi üllatada, aga suvel mängijate protestile vastates saavutas klubi selles osas uue madaluse taseme. Kõige häälekamalt oma teenitud tasu nõudnud pallurid heideti klubist välja, justkui oleksid nad mädaõunad, kes meeskonda oma nõudmistega seest õõnestasid. Nende seas kolm tänavust kaptenikandidaati: Teet Allas, Siksten Kasimir ja pikalt vigastatud Aivar Anniste.

Veel pärast hooaegagi avaldas Flora president Aivar Pohlak intervjuus Eesti Päevalehele arvamust, et "peame olema täna õnnelikud, et too legendaarne Kuveidi raha ei saabunud nädala jagu varem". Äärmiselt kaheldav, kas kogenud mängijate lahkumine Florale kasuks tuli, aga ju siis pidas vutijuht vajalikuks anda välja signaal, et mingisugust protestimist ei tolereerita.

Meie loodame siiski, et mängijad on pärast suviseid sündmusi julgemad oma õiguste eest seisma ning et see annab varem või hiljem tõuke ametiühingu loomiseks. Jah, võlgnevused eksisteerivad suures osas Eesti klubidest, kuid kuskil on piir ning mängijad on selles olukorras (ka oma õiguste eest seistes) ikkagi ohvrid, mitte süüdlased.

Eelmiste aastate suurimad üllatused:

2009 - 1. Sillamäe võimas esiletõus, 2. Levadia euroedu, 3. Tammeka uued jõud
2008 - 1. Kalju uued tuuled/publikunumbrite tõus/fänluse areng, 2. Teleülekanded, 3. Sillamäe võimas tagasitulek
2007 - 1. Tallinna Kalevi esiletõus, 2. Levadia euroedu, 3. Esiliiga tugevus
2006 - 1. Levadia jõudmine UEFA põhimängudele, 2. Vapruse ja Ajaxi südikas esinemine, 3. Tammeka võimas areng
2005 - 1. Narva Trans - igavene neljas tuli pronksile, 2. Tarmo Neemelo esitus ja 41 väravat, 3. TVMK kuld

Eelmiste aastate suurimad pettumused:

2009 - 1. Põnevuseta tiitliheitlus, 2. Flora kõrge kukkumine, 3. Kalju täitumata ootused
2008 - 1. TVMK kadumine, 2. Kihlveoskandaalid, 3. Klubide raske majanduslik olukord
2007 - 1. Publikunumbrite vähenemine, 2. Balti liiga häving, 3. Levadia lepingujamad
2006 - 1. Neemelo kadunud sära, 2. Publikunumbrite langemine, 3. FC TVMK allakäigutrepp
2005 - 1. Flora esitus ja neljas koht, 2. Tartu Merkuuri tegevus, 3. Kristen Viikmäe

Eelmiste aastate enim arenenud meeskonnad:

2009 - 1. Viljandi Tulevik, 2. Sillamäe Kalev, 3. Tartu Tammeka
2008 - 1. Nõmme Kalju, 2. Sillamäe Kalev, 3. Tallinna Flora
2007 - 1. Tallinna Kalev, 2. Tallinna Flora, 3. Tallinna Levadia
2006 - 1. Tartu Tammeka, 2. Pärnu Vaprus, 3. Tallinna Levadia
2005 - 1. Tallinna TVMK, 2. Tartu Tammeka, 3. Viljandi Tulevik