Kuu aega kestnud ootus on läbi. Pühapäeva õhtul selgub Wembley staadionil, kes on 16. Euroopa meister. Kas seekord rändavad au ja kuulsus Itaaliasse, kus Vana Maailma parima tiitlit on nelja MM-tiitli kõrval tähistatud imekspandavalt vaid korra? Või saab Inglismaa, kes pole enne ega pärast 1966. aasta kodust võidukat MM-i üleüldse millegi võitmisele isegi nii lähedale küündinud, ihaldatud EM-tiitli esmakordselt kätte?

• 11.07 kell 22.00 Itaalia – Inglismaa

33 mängu löömatuna. 14 võitu järjest. Kõige stiilsemast peatreenerist rääkimata. Jah, need, kelle jaoks Itaalia seostub endiselt catenaccio ja igava üksnulliga, võiksid viimaks prillitoosi tolmust puhtaks pühkida ning silmad avada. Sel EM-il pole koondist, kes oleks läbivalt Itaaliast ilusamini mänginud. Ning meeskond, kes ei kuulunud turniiri eel soosikuteringi keskmesse, on nüüd seal, kus nende koht - EM-finaalis.

Maailmas, mida üritatakse aina enam üksikute superstaaride ümber pöörlema panna, on Itaalia ja Inglismaa - ning tegelikult ka ülejäänud poolfinalistid Taani ja Hispaania - tõstnud taas värskendaval moel au sisse meeskonnamängu tähtsuse. Mõlemad finalistid võiksid välja panna kaks üsnagi võrdset koondist, keskmine tase sellest suurt ei langeks. Võib ju rääkida koduseinte eelisest, nii mõnestki kergest vastasest ja paljust muust, ent mis tahes turniiril kaugele jõudmiseks peab peatreeneril olema kasutada tervik, mitte võimalikult palju staare. Küsige Didier Deschampsilt, kui muidu ei usu.

Nii Gareth Southgate kui ka Roberto Mancini pandi ametisse ülesehitustöö ülesandega ja mõlemal on see ka muljetavaldavalt õnnestunud. Veel 2017. aastal oigas kogu Itaalia hingevalust ja piinlikkustundest, kui rahvusliku katastroofi maiguga allajäämine Rootsile oli taevasinised esimest korda pärast MM-finaalturniirist eemale jätnud. "Lõpp" kuulutas Itaalia tuntuima spordilehe Gazzetta dello Sport esikülg süngelt.

Selge oli see, et kõik vihkasid toonast peatreenerit Giampiero Venturat, aga tema asemele taheti pea sama üksmeelselt Carlo Ancelottit. Saadi Roberto Mancini - mees, kellesse ei usutud. Kolm aastat hiljem on Mancini itaallaste jaoks jumal. Ja mitte ainult nende jaoks, sest taevasiniste nauditavalt ründav mäng on võitnud meeletult paljude südame. Mis kõige tähtsam, Itaalia ise usub edu võimalikkusesse samavõrd nagu Itaalia hümni sõnadesse. Seda lauldakse alati otsekui viimast korda, lahingusse minevate meeste bravuuriga. Kilbiga või kilbil, halle varjundeid Itaalia kirglikkus lihtsalt ei luba tunnistada.

Turniiri ühe silmapaistvama mängija Leonardo Spinazzola ränk vigastus veerandfinaalis löönuks kehvemal meeskonnal jalad alt. Itaalia vennaskond oskas sellegi enda kasuks pöörata: poolfinaali väravat Hispaaniale tähistati Spinazzola särgiga, tema lahkumine meeskonna juurest, et lõikusele minna, oli kõike muud kui kurb sündmus. Üks kõigi, kõik ühe eest, kuulutas itaallaste hoiak maailmale.

See koondis teab hästi, et mõned asjad on jalgpallistki tähtsamad. Abitreener Gianluca Vialli seljatas mõned aastad tagasi vähktõve, samasuguse Kolgata tee on läbi käinud kaitsja Francesco Acerbi. Nüüd on just Acerbi see, kes peab alati esimesena meeskonna bussi astuma. Ja Vialli, kes teel avamängule kogemata bussist maha unustati ning sellele järele jooksma pidi, teeb nüüd iga mängu eel täpselt sama. Ebausk? Või hoopis usk sellesse, et mingid asjad on kõrgemalt poolt määratud? Pole teiste asi, sest tähtis on see, et Itaalia ise usub.

Itaalia tee finaali:

• alagrupis: vs Türgi 3:0, vs Šveits 3:0, vs Wales 1:0 (9 punkti)
• kaheksandikfinaalis vs Austria 2:1 (lisaajal)
• veerandfinaalis vs Belgia 2:1
• poolfinaalis vs Hispaania 1:1 (penaltitega 4:2)

Inglismaa tee finaali:

• alagrupis: vs Horvaatia 1:0, vs Šotimaa 0:0, vs Tšehhi 1:0 (7 punkti)
• kaheksandikfinaalis vs Saksamaa 2:0
• veerandfinaalis vs Ukraina 4:0
• poolfinaalis vs Taani 2:1 (lisaajal)

1966. aasta MM-finaal, inglaste jalgpalliajaloo säravaim peatükk, kujunes oma vastuokslikkuses tähelepanuväärseks karmavõlaks, mis inglastega pool sajandit vääramatult kaasas käis ja iga suurturniiriga aina kasvas. Geoff Hursti 101. minuti värav, mille piirikohtunik Tofik Bahramov ära luges, ent millest, nagu hilisemad uuringud on näidanud, lahutas inglasi tegelikult siiski 3% palli läbimõõdust, sai omamoodi ristiisa kõigile nendele vähem või rohkem kurioossetele hetkedele, mis inglased järjekindlalt suurturniiridelt välja kukutasid.

Inglaste praeguse peatreeneri Gareth Southgate penaltieksimus 1996. aasta poolfinaalis on seejuures oma suhtelises harilikkuses isegi üks vähemmärgilisi sündmusi, sest vaadakem vaid ülejäänuid. Maradona "Jumala käsi" 1986. aasta MM-i veerandfinaalis. 1990. aasta penaltidraama Torinos. David Beckhami löök Diego Simeone jalgadesse ja punane kaart 1998. aasta MM-il. Phil Neville'i arusaamatu penaltiviga 2000. aasta MM-i otsustava alagrupimängu eelviimasel minutil.

Sajand vahetus, kuid inglaste teekonda saatsid jätkuvalt mustad kassid ja purunevad peeglid. David Seamani prohmakas, mis lubas Ronaldinho karistuslöögil 2002. aasta MM-il ristnurka lipsata. 2004. aasta EM-i ja 2006. aasta MM-i topeltlahing Portugaliga, mis päädis Cristiano Ronaldo silmapilgutuse, Wayne Rooney punase kaardi ja terve kuhja hädiste penaltitega. Frank Lampardi "fantoomvärav" 2010. aasta MM-il. Järjekordne penalti-ikaldus 2012. aasta EM-il ning tagatipuks huh-häbi 2016. aasta EM-il.

Tõesõna: 2008. aasta EM-ist sootuks eemale jäämine või 2014. aasta MM-i põrumine juba alagrupis olid inglastele tagasivaates suisa õnnistuse eest! Siiski näis, et Southgate'i käe all on suudetud viimaks mineviku taagast vabaneda. Kuniks kätte jõudis 6. juuli, poolfinaali 104. minut ja Raheem Sterling taanlaste karistusalas kukkus.

Illusioone ei maksa luua. Isegi kui juhtuks midagi ennenägematut ja Inglismaa võidaks näiteks ülikauni mänguga finaali 5:0, jääks seda turniiri aastakümneteks meenutama üksainus lause: "Aga mäletate, et poolfinaalis ..." Ja seda ketraks suur osa jalgpallimaailmast mõnuga, üritades inglaste saavutusest tükki haugata, seda pisendada, parimal juhul isegi nullida. Süüdi on selles mõistagi inglased ise, kes pole aastaid jätnud ühelgi võimalusel enda kui jalgpalli sünnimaa rolli ületähtsustamata ega teistele nina alla hõõrumata. Ainuüksi sellelgi EM-il tunnuslauseks kergitatud "jalgpall tuleb koju" pakatab enesekesksusest.

Vahet pole, kui kaua inglased olid Sterlingu kukkumise hetkeks Taani vastu juba mängu domineerinud. Ei loe ka see, kui mitu korda rohkem lõpuks vastaste värava suunas lööke teele saadeti, ega seegi, et meeskond, kes lubab endale teel finaali lüüa üheainsa värava, oleks sinnajõudmise justkui ära teeninud. Ei, muu maailma silmis on karmavõlg endiselt tasuda hoopis inglastel. Ja et Itaalia selle sisse nõuaks, oodatakse mõnuga.

Inglismaad see muidugi ei huvita ega peagi huvitama. Niigi on nad sel turniiril asju senisest mitmel moel teistmoodi teinud. Kuldsete põlvkondade risti kandnud staarid vajusid järgemööda oma kuulsusekoorma all kokku, enne kui Southgate asus vormima oma meeskonda. Inglismaa pole sama kirglik nagu Itaalia, aga küllap mõjukski see võltsilt. Seni on pigem tegutsetud tehasetöölise tõhususega: valitud liigutusi korratakse üha uuesti ja uuesti, kuniks vastane murdub. Efektsuse on aegamööda, aga järjekindlalt asendanud efektiivsus ning kirugu teised pealegi inglaste mängu igavaks, Southgate valitud teest ei loobu. Miks ta peakski?

"Oleme aastaid selle nimel tööd teinud, seega saan mängijaid senise eest vaid tänada," tõdes Itaalia peatreener Roberto Mancini finaali eel. "Aga me pole veel midagi võitnud. Alles siis, kui oleme pühapäeval võidukad, saame rääkida edust. Inglismaad toetab kogu staadion, meie asi on nad surve alla panna. Finaal on tavapärasest erinev kohtumine, kuid keskendumise kõrval ei tohi me unustada mängurõõmu. Ainult rõõmu tundes on võimalik finaale võita."

Kapten Giorgio Chiellini lisas, et otsustavaks saavad kaks asja: julge süda ja külm pea. "Ühegi mängu eel ei saa loota, et kontrollid asju 90 minutit. Finaale otsustavad pisiasjad. Minu karjääri jooksul ei pruugi selliseid mänge enam tulla, seda enam oskan eesootavat hinnata. Ent oleme nii kaugele jõudnud hea tuju ja killukese hullumeelsuse abiga. Vajame mõlemat, kui soovime selle karika pea kohale tõsta," nentis Itaalia keskkaitsja.

Inglaste juhendaja Gareth Southgate märkis samamoodi, et tegu on hetkega, mis iial ei kordu. "Need 26 mängijat ei saa enam kunagi samal moel kokku. Seda lihtsalt ei juhtu. Sündigu finaalis mis tahes, nad on jätnud endast maha vägeva pärandi, aga elus avaneb väga vähe šansse midagi sellist saavutada. Peame omalt poolt tegema kõik, et suudaksime võita. Kolme aasta tagusel MM-il ei olnud meil ehk veel seda usku, et võiksime võiduka lõpuni minna. Nüüd teame hästi, et kui me ei ärka esmaspäeval Euroopa meistritena, pole me suutnud oma teed lõpuni käia."

Kapten ja esiründaja, jätkuvalt turniiri suurima väravaküti tiitlit jahtiv Harry Kane kinnitas, et meeskonna eneseusk on igal sammul tajutav. "Oleme järgemööda tõkkeid ületanud, aga alustasime turniiri eesmärgiga see võita ja nüüd on meil selleks võimalus. Uskumatu, millisel moel fännid meid treeningbaasist lahkumisel ja hotelli saabumisel tänavatel toetavad. Nii pole kellelgi võimalik unustada, kui suure sündmusega on tegemist."

Ajalukku kiigates on itaallased selged soosikud. Suurturniiridel on Inglismaaga mängitud neli korda ja alati võitjana platsilt lahkutud - nii 1980. aasta MM-i alagrupikohtumises, 1990. aasta MM-i kolmanda koha mängus, 2012. aasta EM-i  veerandfinaali penaltiseeria järel kui ka 2014. aasta MM-i alagrupiheitluses. Viimasest 14 omavahelisest mängust on Inglismaa suutnud võita vaid kaks ning needki olid kõigest maavõistlused 1997. ja 2012. aastal. Aga see oli siis, ja need polnud see Inglismaa ega see Itaalia.

Ent kes siis võidab? Seda saladust ei raatsi finaali eel avaldada isegi numbrid. Statistikaagentuur Gracenote lahutas koduseinte eelisest maha finaalikoefitsiendi, võttis arvesse itaallaste kolmandat kohta nende jooksvas maailma edetabelis ning jõudis järeldusele, et Inglismaa on ikkagi soosik: aga õige napilt, vaid 53,5% tõenäosusega. Oleks äärmiselt üllatav, kui finaalist kujuneks midagi muud peale pingelise taktikalahingu. Veel üks lisaaeg? Veel ühed penaltid? Veel rohkem pinget? Mis saaks meil selle vastu olla!

Võtmeduell: Harry Kane ja Giorgio Chiellini

Kane on sel turniiril olnud nagu auruvedur: võtab aega, et tuurid üles saada, ent kui hoog käes, läheb vilega. Üsna samamoodi võib Kane tegutseda ka mängu käigus: algul märkamatu, siis pidurdamatu. Alagrupiturniiri järel jõuti juba rääkima hakata tema järjekordsest põrumisest, kui otsustavate mängude aeg käes, ent Kane vastas mürtsuga - värav Saksamaale, kaks veerandfinaalis Ukrainale ja üks Taanilegi, olgu või patuga pooleks. Finaalis skoorimine tõstaks ta Gary Linekerist mööda, inglaste kõigi aegade parimaks ründajaks suurturniiridel. Paljude meelest väärib ta seda tiitlit juba niigi.

Inglaste auruvedurile on itaallastel vastu panna Chiellini-nimeline kümmekond aastat vanem, aga tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud kaubarong. On see 36-aastase mehe viimane suurturniir? Küllap. Ent õhin, millega Chiellini mängib, on endiselt poisikeselik ja sedakaudu lummav. Kord juba koondisest loobununa ja siis ikkagi naasnuna on ta kodumaal ammu võitnud kõik, mida võita annab. Kripeldab vaid üks: 2012. aasta EM-finaali kaotus, mis ei lase rahus lõpetada. Isegi sel turniiril on Chiellini juba vigastusega rivist langenud, ent veel tugevamana tagasi tulnud. Meeskond vajas ju juhti - kas olnuks teisiti üldse mõeldavgi?

Niisiis, Chiellini ja Kane, kaks kaptenit. Isegi iseloomude poolest sobivad need kaks võitluspaariks suurepäraselt: üks on kui tuli, teine nagu jää. Kumb kumma mängulusti lämmatab?

Eeldatavad algkoosseisud:

Fakte finaali eel:

• Itaalia võitis EM-i 1968. aastal esmakordselt osaledes, on pärast seda jõudnud veel kahel korral finaali, ent kaotanud seal 2000. aastal Prantsusmaale ja 2012. aastal Hispaaniale.
• Inglismaa mängib EM-finaalis esmakordselt. Seni on nende laeks jäänud 1968. ja 1996. aasta poolfinaalid, kus vannuti alla vastavalt Jugoslaaviale ja Saksamaale.
• Wembleyle on finaaliks lubatud 60 000 pealtvaatajat ehk ligi kaks kolmandikku staadioni mahutavusest.
• Itaalia on püsinud 33 mängu kaotuseta. Kui arvestada ka EM-il lisaajal ja penaltiseerias saadud võite, on võidukalt väljakult lahkutud juba 14 mängu järjest. Võiduseeria algas seejuures mullu sügisel Firenzes Eesti koondise üle saadud 4:0 võiduga.
• Inglismaa on seevastu kodusel Wembleyl võitnud viimasest 17 mängust 15, viigistanud vaid ühe ja kaotanud samuti kõigest ühe. Vastastele on neis kohtumistes löödud 46 väravat, endale lubatud lüüa ainult viis.
• Itaallased mängivad suurturniiri finaalis kümnendat korda. Vaid Saksamaal on EM-idelt ja MM-idelt ette näidata rohkem finaalikohti (14).
• Inglismaa on 13. koondis, kes EM-il finaali jõudnud. Eelmisest 12 meeskonnast vaid kolm pidid oma esimeses finaalis kaotusekibedust tunnistama.
• Wembleyl inglaste osalusel mängitav finaal tähendab, et 11. korda MM-ide ja EM-ide ajaloos saab finaali üks osapool nautida koduseinte toetust. Kaheksast esimesest finaali võõrustajast kaotas selle vaid üks (Rootsi 1958. aasta MM-il). Kaks viimast finaali jõudnud korraldajat on seal aga võiduta jäänud - Portugal kaotas 2004. aasta EM-finaalis Kreekale ja Prantsusmaa 2016. aasta EM-finaalis Portugalile.
• Suurturniiri finaal peetakse Wembleyl läbi aegade kolmandat korda. Nii seal toimunud 1966. aasta MM-finaal kui ka 1996. aasta EM-finaali leidsid lõpplahenduse lisaajal.
• Finaali jõudsid turniiri kaks kõige paremat kaitsemeeskonda: Itaalia vastu on tehtud mängudes keskmiselt vaid 2,2 ja Inglismaa vastu 2,3 raamidesse läinud pealelööki.

Coolbeti koefitsiendid:

Itaalia võit - 3,32
Viik - 2,98
Inglismaa võit - 2,61