Raha. See miski, mis on teinekord ainsaks kannustavaks jõuks. Peab ju saama elatud. Ent raha saab olla ka preemia, sest tehtud on ära midagi suurt. Näiteks jõutud MM-ile ja seal koguni finaaligi. Raha on kui kiitus: oled ära teinud tubli töö!

Kui käimas on naiste MM, mille kõrval on avatud ka üleminekuaken, on raha popp teema. Kelle eest käiakse välja viis miljonit eurot, kelle eest 20 - kõik peab olema teada, vahet pole, kas numbrite taga peitub loogika või ei. Kui Prantsusmaa superstaari Kylian Mbappe eest tahetakse kokkuvõttes lauale panna ühte miljardit, ju on see okei. Jalgpall ongi äri.

Kuigi see keeris meisse oluliselt ei puutu - ei Rauno Sappinen ega Karol Mets teeni kuus kümneid miljoneid - siis kaasa kistakse pisut ikka. Oleme ju kuulnud küll, et päästjad ja õpetajad ei saa korralikku palka, kirume valitsust ja keda iganes veel, aga siis näitame lõbusalt näpuga, et hehe, vot kus sõgedad, tahavad Mbappele minutis 1200 eurot maksta. See on mõne inimese kuupalk!

Mainin vahepeal ka, et tegemist pole üleskutsega minna järgmisel nädalal tõrvikute ja hangudega Toompeale. Sellel ideel sellises kontekstis jumet ei näe.

20. juulil käima läinud naiste MM-i valguses on aga paslik minna sobrama hoopis naispallurite taskutesse. On ju toonitatud, et tegemist on aegade suurima turniiriga, sest osalejaid on varasemast rohkem, sealjuures on juurde pandud ka auhinnaraha osas. Kui 2019. aasta MM-i potti mahtus enam kui 27 miljonit, siis tänavu jagatakse laiali pea 140 miljonit.

See oli töövõit, mille taga seisis mängijaid ühendava organisatsiooni FIFPRO-ga 150 mängijat 25 koondisest. 2022. aasta oktoobris pöörduti üheskoos FIFA presidendi Gianni Infantino poole ettepanekuga luua võrdne tasustamise süsteem nii meeste kui naiste MM-il osalejatele. Sealjuures taheti ka kinnitust, et 30% auhinnarahast jõuab justnimelt areenile astunud mängijate kätte. FIFA kirjutas alla, Infantino andis õnnistuse - saab!

Muidugi napilt enne turniiri algust tõmmati see idee hägustesse vetesse. Kui plaan oli, et osa summast läheb otse mängijate taskusse, siis Infantino teatas hoopis, et FIFA ise ülekandeid tegema ei hakka. Nii läheb raha alaliitudele, kes peaks ise mängijatele mõeldud tasud edasi saatma. Rõhk sõnal "peaks".

Kas nii teevad ikka ka Lõuna-Aafrika ja Jamaica vutiliidud, kes on oma naiste koondise tasustamisest või elementaarses toetamisest vaikselt eemale hiilinud? Ja Nigeeria alaliit, kes oli hädas juba 2019. aasta MM-i rahadega. Oma jalgpalliliitudega on rahaga seonduvatel teemadel raksus olnud teiste seas ka Kanada ja Inglismaa naised. FIFA otsus sillutab teed juba järgmistele põrkumistele, võib paraku päris julgelt väita.

Ent ka see, millistest summadest räägime, on eraldi jututeema. Tõsi, need on korralikult kasvanud, kuid võrreldes meeste jalgpalliga on veel tükk tühja maad. Kui grupifaasis jagelevad naised saavad ligi 1,4 miljonit eurot, siis meestele on ette nähtud enam kui kaheksa miljonit. Veerandfinaalis on käärid enam kui 13-miljonilised, esikoha puhul koguni enam kui 30-miljonilised. Ehk kui Argentina teenis Kataris käimise eest pea 38 miljonit eurot, siis tänavu parimaks nimetatud naistele jääb "kõigest" neli miljonit.

Kui esimeses graafikus välja toodud summad lähevad alaliitudele, kes toimetavad selle rahaga ise edasi, siis nagu öeldud, FIFA soov on eraldada kindel summa ka igale mängijale. Kui grupifaasiga piirduvale pallurile makstakse enam kui 27 tuhat eurot, siis veerandfinaali jõudnud mängija peaks saama ligi 82 tuhat. Maailmameistriks tulnud mängijatele nähakse ette ligi 250-tuhandest boonust.

Just viimast numbrit on hea võrrelda tippmängijate kuupalkadega - kestab ju MM terve kuu, kuigi mängijad on turniiriga hõivatud pisut enam. Võrdlusesse on kaasatud ka Saudi Araabias rekordpalka teeniv Cristiano Ronaldo ja PSG superstaar Kylian Mbappe, kes saavad oma sissetulekut mõõta miljonites. 

Sadades tuhandetes mõõdetakse aga MM-i võitja tasu, mis jääb 246 600 piirimaile. Veel madalamad summad jõuavad igal kuul aga naiste tippmängijate taskusse: Statista andmetel saab enim palka Chelsea ja Austraalia ründaja Sam Kerr, kelle palganumber jääb 39 tuhande juurde. Järgneb USA staar Alex Morgan.

Ei ole tervislik väita, et nais- ja meesmängijad peaksid saama samasugust palka, sest on mõistetav, et üks mäng on vaataja seas kordades populaarsem. See tähendab juba puhtalt seda, et tele- ja sponsorlepingute eest saadavad tasud on kui erinevatelt planeetidelt. See on teemaks olnud ka tänavuse suurturniiri puhul, sest mängud toimuvad Eesti aja järgi (vara)hommikustel aegadel. Vutt õitseb tunduvalt lopsakamalt ikka õhtutundidel, teab iga telemaja üle terve Euroopa.

On igati kiiduväärt, et FIFA on naiste MM-i auhinnapotti varasemast kordades rohkem raha sisse pannud. See on hädavajalik just selliste alaliitude jaoks, kus naiste jalgpall on veel väga noores eas ning nii treenerite kui mängijate arendamine on selges algusjärgus. Ka võib iga mängija taskusse jõudev raha olla kui kullahinnaga: see, et Kerr ja Morgan teenivad kuus mitukümmend tuhat, ei tähenda, et iga tandrile astunud pallur sääraste numbritega sinasõber on. Näiteks Inglismaa naiste kõrgliigas, mis on tippude tipp, jääb kuupalkade alampiir 2000 euro juurde. Kujutlusvõime võib proovida läbi käia näiteks Aafrika klubide rahakotid ...

On raske näha, et ühel päeval võiksime MM-i kontekstis rääkida nais- ja meesjalgpallurite täielikult võrdsest tasustamisest. Sellist edumaad tundub olevat päris keeruline tagasi joosta, eriti veel, kui meeste mäng on jätkuvalt ülimalt populaarne ning laualt läbi käivad summad aina kasvavad. Ent võitlema peab, sest iga naiste jalgpalli investeeritud euro jõuab 99 protsendi (puhtalt tunnetuslik number) kindlusega tagasi platsile. Säärase sihikindluse toel põrutab karavan aina edasi, uutele maadele. Ent mõtiskleda võib ikka: kui raha on kui preemia, siis miks ...