1990. aasta MM-i hinnatakse võistluste ajaloo üheks kehvemaks, mida iseloomustasid kinnised ja väravate vaesed mängud ja toorutsemine. Minu jaoks on see aga kaunis, sest tegu esimese MM-iga, mida mäletan.

MM-tiitli otsustanud Andreas Brehme penalti-värav finaalis, Argentina kaks punast kaarti ja Diego Maradona pisarad ja Peter Shiltoni selja tagant välja vupsanud itaallane on eredalt meeles. Nagu ka teada saamine, et maailmas on olemas sellised riigid nagu Kostariika, Araabia Ühendemiraadid ja Kamerun.

Neist viimastest kõige eredamalt meeles muidugi veerandfinaali jõudnud Kamerun eesotsas ründaja Roger Millaga, kes lõi tollel MM-il neli väravat, mida tähistas tantsides. Kameruni kirevad vormid, kõigi mind ümbritsenud täiskasvanute jahmatus nende headest tulemustest, aafriklaste mängus peitunud lõbusus ja siirus olid komplektina võluvad.

Kamerun on sellest ajast saadik olnud Aafrikas mu lemmikuks. Mingit ratsionaalset põhjust pole, ainult too 1990. aasta MM-i kaunis mälestus. Neljapäevase Šveits – Kamerun kohtumise eel leidis Al Janoubi staadionil aset pisike tseremoonia, mille käigus anti Kameruni legendile Roger Millale üle diplom, millega tunnustati teda kui MM-finaalturniiride ajaloo vanimat väravalööjat.

Suurel ekraanil näidati kaadreid Milla väravatest 1990. aasta MM-il ja ka tabamusest 1994. aasta MM-il, mille eest teda tunnustati. Seda lüües oli Milla 42-aastane (kui Cristiano Ronaldo soovib ka seda rekordit üle lüüa, peab ta karjääri jätkama 2030. aasta MM-ini!). Praegu 71. aastaringi käiv Milla vaatas ekraani suure naeratusega ja lehvitas tema nime skandeerinud Kameruni fännidele. Väga ilus ja südamlik hetk. Nostalgia sähvis ja tõi hinge harduse.

Aga kui nostalgia üle läks ja Kameruni praegune meeskond hakkas Šveitsiga jalgpalli mängima, tulid pähe muud mõtted. Peamine neist: kus on Kameruni mängus praegu see lõbusus, mis nad 1990. aasta MM-il vastupandamatuks muutis ja millega nad maailma lummasid? Liiga puine, liiga kammitsais, liiga kandiline oli see Kameruni esitus.

Näiteks 2014. aasta MM-il poleks see mind üllatanud, sest eelmised paarkümmend aastat oli Aafrika alaliitudel kombeks nimetada peatreeneriteks välismaalasi. Enamasti eurooplasi, kes proovisid tulemuseni jõuda distsiplineeritud jalgpalli juurutamisega, mis Aafrika mängijate iseloomuga enamasti ei klappinud. Loodetud häid tulemusi, võib laias laastus öelda, ei tulnud.

Praeguseks on sellest kombest loobutud. Aafrika ajab oma vagu. Kui 2018. aasta MM-il mängisid nende viiest esindajast omamaiste treeneritega kaks (Senegal ja Tuneesia), siis seekord kõik viis. Ka 2018 Senegali juhendanud Aliou Cisse märkis Kataris, et ta on väga rõõmus, et sel MM-il on kõik Aafrika riigid järginud Senegali eeskuju.

"See on väga tähtis. Juhendatava riigi nüansside tunnetamine on oluline ja ma tunnen Senegali põhjalikult. Oleme uhked, et esindame Aafrika treenereid. Ja meie siinviibimine on motiveeriv sõnum kõigile teistele Aafrika treeneritele, et ka meil on võimalik taotleda samu kõrgusi nagu Euroopa ja Lõuna-Ameerika kolleegidel," rääkis Cisse.

2002. aastal MM-i veerandfinaali jõudnud Senegali meeskonda kuulunud Cisselt uuriti ka enne turniir algust, kas Senegal jääb identiteedi juurde või kohandab end Euroopaga? "Me oleme senegallased ja peame jääma iseendale truuks. Meil pole mõtet teisi kopeerida, vaid meil on oma stiil, mis sobib just Senegali mängijate valikuga. Meie iseloom pole saladus ja jääme sellele truuks."

Senegali esitus esimeses mängus Hollandi vastu vastas Cisse lubadusele, aga meeskond kaotas lõpuks ikkagi 0:2. Äsja lõppenud kohtumises saadi Katarist 3:1 jagu, ent esitus oli krobelisem kui neli päeva varem. Edasipääsu saavutamiseks vajab Cisse meeskond igal juhul tulemust ka viimase vooru mängus Ekuadoriga.

Kameruni olukord on kaotuse järel väga keeruline, sest ees ootavad mängud Serbia ja Brasiiliaga. Ning Portugalilt 2:3 lüüa saanud Ghana seis on samuti raske. Nad vajavad vähemalt ühe võitu, aga võib-olla koguni kahte. Tuneesia ja Maroko said avamängudest kirja 0:0 viigi ning on hetkel mõnevõrra paremas seisus, aga Sahaara-tagune Aafrika võib sarnaselt eelmisele MM-ile edasipääsejata jääda.

Et see ei juhtuks, peavad Kamerun, Senegal ja Ghana üles leidma selle lõbusa õige hinge, mis iseloomustas neid kõiki siis, kui nad MM-il veerandfinaali jõudsid (Kamerun 1990, Senegal 2002, Ghana 2010, mis on, muuseas, ka Sahaara-taguse Aafrika ainsad veerandfinaalkohad).

Praegu jääb tunne, et seda õiget hinge proovitakse justkui (igaks juhuks natuke) maha suruda. Pole vaja. Cisse ütles õigesti, et pole mõtet teisi kopeerida, vaid vaja on iseendale truuks jääda. Muidu piirduvadki Aafrika MM-auhinnad vanimale väravalööjale üleantava autahvli ja muu säärase pudi-padiga.

MM-ile jõudnud koondistel tuleb mängida endale omaselt ja vapralt. Täpselt seda valemit järgisid esimeses voorus suurüllatusi serveerides Saudi-Araabia ja Jaapan.