Kui viimase pooleteise nädala jooksul oleme keskendunud vaid mängijate tegemistele, siis nüüd on luubi all lisaks neile ka juhendajad ning staadionil ja selle kõrval toimuv.
- Vaata ka parimaid ründajaid ja väravavahte, parimaid poolkaitsjaid, parimaid kaitsjaid, enim arenenud mängijaid, parimaid noori ja vanameistreid ning parimaid ja halvimaid üleminekuid!
Et teada saada, millised on hooaja suurimad üllatused ja pettumused, tuleb esmalt heita pilk parimatele treeneritele, parimale publikule, aasta mängudele, ämbritele, ebaõnnesõduritele ja nendele, kes astusid sammu tagasi ning kes tegid vägeva tagasituleku.
NB! Siin pakutavad "eelnimekirjad" on sündinud toimetuse ühise hääletuse tulemusel ja koostatud vaid tutvustaval eesmärgil. Lõplik fännide lemmik selgub suurel hääletusel, kus igaüks saab valida endale meelepäraseimad Premium liiga pallurid. Hääletus avatakse päev pärast hooaja lõppu ehk 12. novembril ning parimate valimiseks on aega kaks nädalat.
Parimad treenerid
2009. ja 2012. aastal parimaks treeneriks valitud Igor Prins naasis tänavu Premium liigasse, sõlmides kaheaastase lepingu Pärnu Vaprusega. Kolmekordse meisterjuhendaja võimetes ei kahelnud keegi, kuid tema hoolde jäetud materjal tekitas osades umbusku. Enne Prinsi saabumist lõpetas Vaprus kaks hooaega järjest viimasel kohal ning vaid tänu teiste klubide loobumistele suutsid nad jätkata kõrgseltskonnas. Siiski suutis Prins tõestada, et pole need Vapruse mehed nii halvad midagi, sest enne viimast vooru on pärnakad teeninud mullusest saagist 37 punkti rohkem, millega säilib väikene unistus Euroopast.
Pärnakatest on Konverentsiliigale lähemal Tallinna Kalev. Mullu Daniel Meijeli ja Aivar Anniste poolt laotud noorele vundamendile lisandusid talvel kogenud mängijad, kelle abil vooliti järjepideva tööga medalinõudleja, kes paikneb viimase vooru eel neljandal kohal. Kui Flora ja Levadia vastu oli hammaste näitamine Kalevi jaoks raske väljakutse, siis lähikonkurentide Paide, Kalju ja Vapruse vastu võeti hooaja jooksul vastavalt kaheksa, kaheksa ja kümme punkti.
Pärast Prinsi ja Kalevi tandemit on tükk tühja maad.
Tunnustamist väärivad ka Flora peatreener Jürgen Henn ja Levadia juhendaja Curro Torres, kelle juhendatavad meeskonnad on kuni viimase vooruni tiitlirallis sees. Omavahelistes matšides oli edukam esimest hooaega Eestis tegutsev Torres, sest Flora ei suutnud Levadiat kordagi alistada (kaks võitu Levadiale ja kaks viiki). Siiski saab kogu au hooaja järel endale see treener, kes suudab meistritiitli 11. novembril pea kohale tõsta.
Uustulnuka Harju Laagri peatreener Victor Silva ei tulnud enda meeskonnaga Premium liigasse Rakvere Tarvast tegema, vaid jalgpalli mängima. Esialgu ei tulnud mängimisest tulemuste mõttes midagi välja, sest esimene ring lõpetati üheainsa viigipunktiga. Neljandat ringi alustasid punasärgid 15 silmaga, jäädes Tartu Tammekale alla üheksaga, mis paljude hinnangul oli piisav vahe, et saata Harju tagasi Esiliigasse. Siiski suutsid septembrikuu parima juhendaja hoolealused rebida tartlastele nii lähedale, et viimase mängu eel lahutab mõlemat klubi üks punkt.
Paide Linnameeskond alustas hooaega Karel Voolaidi käe all konarlikult, sest 14 mänguga koguti vaid 15 punkti. Mai lõpus otsustas Voolaid poolte kokkuleppel klubist lahkuda ja juunis asus peatreeneritoolile eelmisest aastast Levadia juhendajana tuttav Ivan Stojkovic. Uue hingamise toonud serblase käe all läbis Paide 11 mängu kaotuseta, mille jooksul lubati endale lüüa vaid 5 väravat. Kokku on Stojkovici meeskond saanud 20 mänguga 37 silma, millega hoitakse viimase vooru eel väärtuslikku kolmandat kohta.
2022: 1. Jürgen Henn, 2. Roman Kožuhhovski, 3. Daniel Meijel & Aivar Anniste
2021: 1. Jürgen Henn, 2. Marko Savic & Vladimir Vassiljev, 3. Roman Kožuhhovski
2020: 1. Jürgen Henn, 2. Vjatšeslav Zahovaiko, 3. Dmitrijs Kalašnikovs
2019: 1. Jürgen Henn, 2. Vjatšeslav Zahovaiko, 3. Roman Kožuhhovski
2018: 1. Sergei Frantsev, 2. Aleksandar Rogic, 3. Kaido Koppel
2017: 1. Arno Pijpers, 2. Igor Prins, 3. Aivar Lillevere
2016: 1. Aleksandr Puštov, 2. Argo Arbeiter, 3. Igor Prins
2015: 1. Norbert Hurt, 2. Marko Lelov, 3. Meelis Rooba
2014: 1. Marko Kristal, 2. Sergei Frantsev, 3. Norbert Hurt
2013: 1. Marko Kristal, 2. Sergei Ratnikov, 3. Meelis Rooba
2012: 1. Igor Prins, 2. Marko Kristal, 3. Meelis Rooba
2011: 1. Martin Reim, 2. Meelis Rooba, 3. Igor Prins
2010: 1. Martin Reim, 2. Marko Kristal, 3. Igor Prins
2009: 1. Igor Prins, 2. Norbert Hurt, 3. Marko Lelov
2008: 1. Pasi Rautiainen, 2. Fredo Getulio Aurelio, 3. Igor Prins
2007: 1. Tarmo Rüütli, 2. Pasi Rautiainen, 3. Aavo Sarap
2006: 1. Tarmo Rüütli, 2. Pasi Rautiainen, 3. Sergei Ratnikov
2005: 1. Sergei Ratnikov, 2. Vjatšeslav Bulavin, 3. Tarmo Rüütli
Parim publik/fännid
Premium liiga mänge on tänavu külastanud keskmiselt 387 inimest, mida on 87 silmapaari võrra rohkem kui eelmisel hooajal. Kolmandat järjestikust aastat on publikumagnetiteks olnud kolm klubi: Levadia, Flora ja Vaprus. Flora tänavune keskmine publikuarv oli 490 (mullu 509), vägeva tõusu teinud Vaprusel 664 (mullu 470) ja rekordeid purustanud Levadial 750 (mullu 489).
Juba eelmisel hooajal oli kõrvalt näha, kui palju panustab Levadia kodumängude atmosfääri. Tänavu keerati vunki juurde - tehti erinevaid loosimänge, mis meelitasid kohale noori, korraldati festivale, jagati pileteid tantsupeolistele ja kutsuti Tallinna derbile Ukraina sõdurid. Lõpptulemuseks püstitati kaks vägevat Premium liiga publikurekordit - 13504 pealtvaatajat terve hooaja peale kokku ja 3510 pealtvaatajat kodumängul Flora vastu (28. juunil A. Le Coq Arenal).
Pärnu lipulaev Vaprus on lojaalse kogukonna poolest teada-tuntud. Vapruse endine poolkaitsja Rocco Mõtt riputas eelmise hooaja järel putsad varna ning asus sellest hooajast klubi uueks kogukonnajuhiks. Koduse külastatavuse keskmine tõusis pea 200 võrra ning ära ei unustatud ka võõrsilmänge, kuhu Vaprad Karud alati kohale sõitsid ning omadele häälekalt kaasa elasid.
Laagris tegutsenud uustulnuk Harju meelitas kohale prominente, kuid möllu tegid peamiselt noored, kes nimetavad end Laagri Ultrateks. Mängudelt ei puudunud trompet, trumm, kurikuulus ruupor ja häälekas kaasaelamine, mille toel muudeti koolistaadion tõeliseks koduks. Värske veri mõjub alati hästi.
Transi saatis hooaja jooksul nende truu sõdur Ilja Fedorov, kes puudus reisi tõttu ainult ühelt mängult - kõik 34 Premium liiga pluss 2 euromängu on ta olnud koos trummi ja elukaaslasega kohal. Suvel sattus Fedorov ka suurde meediasse, kui ta rüseles A. Le Coq Arenal toonase Kalju ründaja Aleksandr Volkoviga. Nädal hiljem löödi mängija Nõmmelt minema, misjärel liitus ta Transiga ja rüselejad leppisid omavahel ära. Kas tegu oli meistriklassi lavastusega või mitte, seda teavad vaid asjaosalised.
2022: 1. Tallinna Flora, 2. Pärnu Vaprus, 3. Paide Linnameeskond
2021: 1. Tallinna Flora, 2. Pärnu Vaprus, 3. FC Kuressaare
2020: 1. Tallinna Flora, 2. Kuressaare, 3. Paide Linnameeskond
2019: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Paide Linnameeskond
2018: 1. Nõmme Kalju, 2. Tartu Tammeka, 3. Tallinna Flora
2017: 1. Tallinna Flora, 2. Nõmme Kalju, 3. Tartu Tammeka
2016: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2015: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2014: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2013: 1. Tartu Tammeka, 2. Nõmme Kalju, 3. Tallinna Levadia
2012: 1. Nõmme Kalju, 2. Tartu Tammeka, 3. Tallinna Flora
2011: 1. Nõmme Kalju, 2. Tallinna Flora, 3. Tartu Tammeka
2010: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2009: 1. Nõmme Kalju, 2. Tartu Tammeka, 3. Tallinna Flora
2008: 1. Nõmme Kalju, 2. Tallinna Flora, 3. Tartu Maag Tammeka
2007: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Maag Tammeka, 3. Pärnu Vaprus
2006: 1. Tartu Tammeka, 2. Tallinna Flora, 3. Pärnu Vaprus
2005: 1. Tartu Tammeka, 2. Tallinna Levadia, 3. Tallinna Flora
Aasta mängud
Levadia osalusel toimunud mängud olid ühed kõige meeldejäävamad. Levadia - Flora 2:1 (5. novembril) oli tõeline tippude lahing, kus Floral jäi 15. meistritiitli kindlustamisest puudu vaid 2 minutit, sest viiendal üleminutil koksas Edgar Turi täpse tsenderduse peaga sisse Bourama Fomba, kes hoiab Levadia tiitlilootust elus.
Harju - Levadia 2:1 (6. mail) oli kevadine üllatuspomm, kus domineerivam pool Levadia võitis avapoolaja 1:0, ent teisel kolmveerandtunnil võttis ohjad endale koduvõistkond, kui Daniil Rudenko viigistas 52. minutil ja seitsmendal üleminutil tõi Reinhard Reimaa Harjule hooaja esimese võidu.
A. Le Coq Arenast sai suvel Transi mitte-ametlik koduplats, kus juunis alistati Flora karikafinaalis ja kuu aega hiljem tehti väiksemat sorti purustustöö Flora - Trans 1:4 (23. juulil). Lisaks Deniss Poljakovile skooris tolles mängus endine florakas Tristan Koskor kaks korda ning debüütvärava sai kirja Matvii Burenko.
Väravaid jagus igale maitsele Paide - Tammeka 6:3 (19. augustil) mängus, kus avapoolaeg lõppes 3:3, ja Kalju - Levadia 4:3 (28. oktoobril), kui Levadia läks kaks korda juhtima ning ühe korra viigistas, ent lõpuks jäi tühjade pihkudega.
Hooaja vägevaima tagasituleku sepistasid pärnakad, kui Vaprus - Trans 3:2 (27. septembril) kohtumises lõi Vapruse 2:2 viigivärava kaheksandal üleminutil Ronaldo Tiismaa penaltist ning minut hiljem tõi Tiismaa kodumeeskonnale 3:2 võidu.
Publikurohkeim vastasseis oli Levadia - Flora 0:0 (28. juunil), mil A. Le Coq Arenale leidis tee 3510 inimest. Väravad jäid tolles kohtumises löömata, ent erinevat värvi kaarte jagus mõlemale meeskonnale - Märten Kuusk Florast ning Rasmus Peetson Levadiast nägid punast kaarti, mistõttu lõpetasid mõlemad vastaspooled kümnekesi.
2022: 1. Paide - Kalju 1:0 (6. novembril), 2. Levadia - Kuressaare 2:3 (18. septembril), 3. Levadia - Flora 1:1 (29. mail)
2021: 1. Flora - Levadia 2:2 (5. detsember), 2. Flora - Paide 3:3 (30. juuni), 3. Levadia - Flora 1:5 (1. detsember)
2020: 1. Paide - Kalju 7:4 (6. detsembril), 2.-3. Trans - Levadia 4:4 (27. juunil), 2.-3. Paide - Flora 1:7 (29. novembril)
2019: 1. Tammeka - Trans 6:4 (16. augustil), 2. Flora - Levadia 2:1 (18. septembril), 3. Paide - Levadia 3:1 (9. novembril)
2018: 1. Flora - Kalju 3:3 (2. mail), 2. Flora - Levadia 2:2 (23. mail), 3.-4. Flora - Kalju 2:2 (7. oktoobril), 3.-4. Levadia - Tammeka 0:1 (5. augustil)
2017: 1. Flora - Levadia 3:3 (14. juulil), 2. Tammeka - Infonet 2:0 (3. märtsil), 3. Levadia - Infonet 3:2 (30. septembril)
2016: 1. Kalju - Infonet 1:2 (5. novembril), 2. Flora - Sillamäe 3:3 (29. oktoobril), 3. Flora - Levadia 6:1 (1. augustil)
2015: 1. Paide - Kalju 5:4 (14. augustil), 2. Levadia - Flora 0:2 (31. oktoobril), 3. Pärnu - Tammeka 4:2 (14. märtsil)
2014: 1. Levadia-Kalju 3:2 (4. oktoobril), 2. Flora-Levadia 1:2 (18. oktoobril), 3. Infonet-Flora 2:3 (23. mail)
2013: 1. Kalju-Flora 4:3 (31. mail), 2. Levadia-Kalju 2:1 (1. oktoobril), 3. Tammeka-Levadia 2:1 (6. augustil)
2012: 1. Levadia-Flora 5:4 (20. augustil), 2. Flora-Kuressaare 0:1 (31. märtsil), 3. Kalju-Levadia 2:2 (1. septembril)
2011: 1. Flora-Kalju 3:3 (3. juulil), 2. Kalju-Flora 3:0 (10. septembril), 3. Levadia-Paide 0:1 (18. oktoobril)
2010: 1. Levadia-Flora 2:2 (25. juulil), 2. Flora-Levadia 2:0 (16. oktoobril), 3. Tammeka-Flora 2:1 (2. oktoobril)
2009: 1. Kalju-Flora 3:2 (12. septembril), 2. Levadia-Flora 3:2 (20. juunil), 3. Levadia-Paide 4:2 (10. novembril)
Aasta ämbrid
Juuli lõpus aset leidnud Flora 1:4 kaotus Transile oli päev hiljem skoori mõttes teisejärguline, sest A. Le Coq Arenal leidis aset hoopis tõsisem intsident, kus Kalju ründaja Aleksandr Volkov kakles tribüünil Transi fänniga. Nädal hiljem ei kuulunud Volkov enam Kaljusse ning tema järgmiseks mängupaigaks sai Trans. Volkovi lööke talunud fänn Ilja Fedorov pikka viha ei pidanud ning leppis ründajaga ära.
Premium liiga 33. voorus leidis aset harukordne juhtum, kui Tammeka ja Kalevi vahel toimunud kohtumine peatati pea viieks minutiks kohtuniku solvamise tõttu. Selgus, et abikohtunikku Sten Klaasenit kritiseeris tribüünilt ironiseerival toonil Tammeka tegevjuht Kristjan Tiirik. Vilemees Jagnar Jakobson peatas mängu 65. minutil, et kohtunikega sel teemal isekeskis aru pidada ja vestelda korraldusjuhiga. Jalgpalliliidu sõnul reageerisid arbiitrid olukorras üle.
Tänavu esimest korda Eesti kõrgliigas ilmavalgust näinud VAR oli väga ebastabiilne. Vahepeal venis kontroll naeruväärselt pikaks, teisel juhul käidi intsident üle võimalikult kiiresti. Üks suurematest venimistest leidis aset Harju ja Kalju vahelises mängus, kus ekraani juurde läinud Grigori Ošomkovile näidati Jako Kariste kätt erinevate nurkade alt erinevate kiirustega 26 korda. Peaaegu kaheksa minutit kulus sellest hetkest, kui pall läks väravasse, kuni kohtuniku vileni, et värav ei loe. Hooaja jooksul jäeti sekkumata kohtades, kus oleks tulnud ja sekkuti kohtades, kus poleks pidanud. Ebaühtlane stiil ning minutitesse veninud kontrollid ei jätnud head maiku.
Tõsiseim VAR-eksimus sündis hooaja lõppfaasis, kus Levadia jäi Vapruse vastu ilma reeglitepärasest väravast, sest videokohtunik Kristo Külljastinen ei tundnud reegleid. Eesti Jalgpalli Liidu kohtunike osakonna juhataja Hannes Kaasik kinnitas Soccernet.ee-le, et värav oleks pidanud lugema. Pall küll tõesti tabas Rasmus Peetsoni kätt, ent pigem juhuslikult. Ja kuna tema polnud väravalööja, vaid võrku sahistas Heitor, oleks pidanud jõusse jääma peakohtunik Kaivoja esialgne otsus.
Tänavu Levadia vägesid juhendanud kuumavereline hispaanlane Curro Torres osutus kaardimagnetiks. Hooaja jooksul õnnestus Torresel hankida üheksa kollast ja kaks punast kaarti. Pärast septembrikuist Tallinna derbit, mis lõppes Levadia treeneri jaoks 28. minutil punasega, andis Torres Soccernet.ee-le mõista, et Premium liigas on kohtunikega väga suur probleem. Selle eest sai ta neli mängu kõrvalt vaadata.
Kalju ainus treenerivahetus leidis aset aprillis, kui Kaido Koppel sai Saaremaal kolaka. Sellist lauset kasutas Kalju ametlik Facebooki-leht, kui seitse mängu kaotuseta kulgenud meeskond alistus esimest korda Kuressaares. Ligi nädal hiljem selgus, et too kolakas läks Koppelile maksma Kalju peatreeneri koha.
Premium liiga 2. voorus toimus planeeritud ajal vaid üks mäng, kui Kuressaare võõrustas lumetormis Harjut. Lõppseisuks jäi 1:1, ent nii mängijad kui ka laiem üldsus polnud rahul, et kohtumine üldse aset leidis. Mängujärgselt sattusid konflikti pahane Kuressaare kapten Märten Pajunurm ja alaliidu president Aivar Pohlak, kes ei olnud esimese kriitikaga päri.
Hooaja algul sai võistluskalender igast nurgast negatiivset tagasisidet, sest eestlaste jaoks täiesti tavaline lumeilm tekitas pideva jandi mängude korraldusega. Algfaasis oli suisa hetk, kus kavandatud 15 matšist oli peetud vaid viis. Heal juhul said osapooled mängu edasilükkamisest teada mõni tund enne avavilet, halvemal juhul tuli osadel meeskondadel alles võistluspaika jõudmisel ots tagasi kodu poole keerata. Sügisel muutusid staadionid viimasel hetkel mängukõlbmatuks ja Flora sai kontserdi tõttu oma kodumängu üldse Kadriorus pidada.
2022: 1. Hall kardinal pööras Levadia pea peale, 2. Maksõm Kalõnõtšenko palkamine, 3. Kalju ei lubanud oma fänne Putini-vastase plakatiga staadionile
2021: 1. Kalju reaktsioon Fredo Getulio Aurelio ahistamisskandaalile, 2. Trans unustas särgid koju, 3. Tuleviku 1:0 võit Vapruse üle muutus tehniliseks kaotuseks
2020: 1. Maksim Lipini dopingujooks, 2. Sergei Lepmetsa karjääri lõpetamise saaga, 3. Flora treenerite reeglite mittetundmine Meistrite liigas
2019: 1. Nõmme Kalju Meistrite liiga mängu kommunikatsioonikrahh, 2. Nikolai Burdakov sõimas ERR-i otseülekandes näo täis Abdoulaye Diallol, 3. Maardu mängis Tuleviku vastu teise poolaja esimesed kuus minutit vabatahtlikult vähemuses
2018: 1. Premium liiga kalender, 2. Mait Toom näitas oma fännidele keskmist näppu, 3. Kalju ründaja Liliu sülistas Kuressaare kaitsja Mario Pruuli peale
2017: 1. FC Infonet sattus impotendi-skandaali, 2. Flora ja Infoneti fännid lasid rusikad käiku, 3. Tapmisähvardus tõi Martin Vungile viiemängulise keelu
2016: 1. Rakvere linnastaadionil mängiti sisuliselt ilma väljaku joonteta, 2. Narva Transi tehniline kaotus, sest aeti sassi kahe liiga karistuse süsteemid, 3. Levadia koosseisuprobleemid, mis tipphetkedel vähendas read üheksa peale
2015: 1. Sergei Pareiko areenilt punase kaardiga lahkumine, 2.-3. Brent Lepistu ja Martin Kase spordirühma asemel täispikka ajateenistusse, 2.-3. Nikolai Mašitševi särgijant hooaja alguses
2014: 1. Kalju avavooru tehniline kaotus Infoneti vastu, 2. Trans unustas vormid koju ja mängis Infoneti kirjadega vestides, 3. Trans mängis suvel kaks mängu väljakumängijaga väravas
2013: 1. Risto Kägo uskumatu kaardisadu, 2. Martin Jõgi osales vale nime all Rahvaliigas, 3. Kohtunik Eiko Saar luges ära Rimo Hundi käega löödud värava
2012: 1. Sami-Sander Kivi omavärav otse karistuslöögist, 2. Siim Luts näitas Tartu fännidele keskmist sõrme, 3. Kohtunik Toomas Nõmmiste luges Kivi omavärava ära
2011: 1. Konstantin Nahki Hitleri-žest, 2. Levadia tehniline kaotus Kuressaarele, 3. Zakaria Beglarišvili põgenemine Florast
2010: 1. Siksten Kasimiri teadmata toimunud üleminek Florast Kuressaarde, 2. Kalju krahhiga lõppenud välismängijate osturalli, 3. Stanislav Pedõki jämedad eksimused Flora väravas
2009: 1. Jaanis Kriska omavärav kohtumise viiendal sekundil, 2. Kalju kasutas Kuressaares lubatust rohkem välismängijaid, 3. Aleksandr Karpõtševi punane kaart tiimikaaslase ründamise eest
Aasta ebaõnnesõdurid
Ründaja Mark Anders Lepik on selle rubriigi püsikülaline, kes kuulub valikusse juba neljandat aastat. Tänavust hooaega alustas kesktormaja Kuressaares, kuid suvel kutsuti ta endalegi üllatuslikult tagasi Florasse. Esimene mäng rohelises särgis jõudis kesta vaid 27 minutit, kuniks Lepik pidi hüppeliigese vigastuse tõttu väljakult lahkuma ning kuu aega laatsaretis istuma.
Kahes liigamängus osalenud Flora poolkaitsja Markus Soomets pidi raske põlvevigastuse hooaja varakult ära lõpetama. Tervisega on aasta jooksul kimpus olnud ka Flora keskkaitsja Henrik Pürg, kel on kirjas neli mängu Esiliigas, ent Premium liigas pole ta platsile kordagi astunud.
Põlvetrauma kimbutas ka Tammekat, kes jäi hooaja hooaja jooksul ilma kahest põhitegijast: Tanel Langist ja Taijo Tenistest. Poolkaitsja vutiaasta lõppes 7. mail tema Premium liiga 199. matšis Tallinna Kalevi vastu, äärekaitsja sai vigastada 19. augusti mängus Paide Linnameeskonnaga juba esimesel minutil.
Mõni päev pärast suvise üleminekuakna avanemist kolis äärekaitsja Henri Järvelaid Kaljust Levadiasse. Uues klubis ei õnnestunud Järvelaiul kordagi väljakule pääseda, sest juba teises trennis otsustas põlv teda alt vedada.
Ainsa juhendajana on esindatud Kaido Koppel, kes alustas hooaega Nõmme Kalju peatreenerina. Kalju esimene kaotus saabus alles 8. voorus, kui võõrsil alistuti 0:2 Kuressaarele, mille kohta kirjutas klubi ametlik Facebooki-leht: "Kaido Koppel sai Saaremal kolaka ja Kalju sõidab kaotusega tagasi koju." Pea nädal hiljem oli treener ametist prii.
2022: 1. Alex Matthias Tamm, 2. Mark Anders Lepik, 3. Evert Grünvald
2021: 1. Mark Anders Lepik, 2. Mark Edur, 3. Joseph Saliste
2020: 1. Enar Jääger, 2. Henri Välja, 3. Otto-Robert Lipp
2019: 1. Albert Prosa, 2. Kevin Kauber, 3. Richard Aland
2018: 1. Martin Miller, 2. Igor Morozov, 3. Dave Moli
2017: 1. Igor Morozov, 2. Janar Toomet, 3. Ofosu Appiah
2016: 1. Hannes Anier, 2. Erik Listmann, 3. Trevor Elhi
2015: 1. Jüri Jevdokimov, 2. Albert Prosa, 3. Vladimir Voskoboinikov
2014: 1. Artur Rättel, 2. Jarmo Ahjupera, 3. Vjatšeslav Zahovaiko
2013: 1. Jüri Jevdokimov, 2. Marko Lelov, 3. Artur Rättel
2012: 1. Martin Reim, 2. Vjatšeslav Zahovaiko, 3. Michael Patrick Kaltenhauser
2011: 1. Boriss Dugan, 2. Rauno Alliku, 3. Siim Luts
2010: 1. Siksten Kasimir, 2. Hiroyuki Mitsuyama, 3. Aivar Anniste
2009: 1. Ingemar Teever, 2. Sander Puri, 3. Andre Frolov
Suurimad sammud tagasi
Suvel Levadiasse naasnud Robert Kirss kuulub selle kategooria valikusse teist hooaega järjest. Pärast üliedukat 2021. aastat, kus ta lõi 17 väravat, on Kirss olnud enda hale vari. Kui mullu jäi ta saldoks kuus tabamust, siis tänavu on ta poole hooaja jooksul vastase võrgu üles leidnud vaid ühe korra. Ka Poola esiliigas ei õnnestunud tal jalgu korralikult alla saada.
Mullu Soccernet.ee lugejate lemmikmängijaks valitud Robi Saarmat segas suvel Konverentsiliigas saadud rangluu murd, mis jättis ta väljakult eemale kuni septembri lõpuni. Eelmisel hooajal 16 väravat löönud Saarma sahistas tänavu võrku vaid neli korda. Ka Kaimar Saagi jaoks oli tegu väga väravate- ja minutitevaese hooajaga, kui ta arvel istub üks tabamus, mille ta koksas Harju vastu. Sammu tegi võrreldes eelmise aastaga tagasi Silver Alex Kelder, kellest sai liiga ühe võimsamast poolkaitsjast Ivan Stojkovici liitumise järel pingipoiss. Olelusvõitlusega pole toime tulnud ka mullune põhikeskkaitsja Kristjan Pelt, kes on tänavu platsile sattunud vaid seitsmel juhul.
Kui Kuressaare meeskond vajab midagi erakordset, siis selle on üldjuhul neile taganud Sander Laht. See hooaeg on tema jaoks aga kõikidest eelmistest erinev, sest tal on olnud vastaste värava ja meeskonnakaaslaste leidmisega probleeme. Eelmisel aastal paugutas Laht seitse kolli ning jagas üheksa väravasöötu, kuid tänavu on tema saldo üks ja üks.
Kalju eelmise aasta tähtmängija Kaspar Paur pole olnud tänavu tema ise. Vähene mänguaeg on viinud selleni, et ääreründaja on löönud null väravat ja andnud ainult ühe resultatiivse söödu, mullu olid need vastavad numbrid üheksa ja seitse.
Kogenud kaitsemängija Tanel Tamberg on tänavu panustanud Kalevi esindusmeeskonna asemel duubli aitamisse. Kui esinduse eest on tal kirjas vaid kolm mängu, siis noortel on ta abis käinud 14 korda. Sellele lisaks on Tambergi kaptenipaela saanud enda käevarrele Tristan Toomas Teeväli.
Hooaja alguses segasid Marko Meeritsat vigastused, mistõttu pidi postide vahel olema noorem kolleeg Henri Perk, kellel oli Kalju jaoks ülioluline KTM-staatus. Kui Meerits naasis pausilt, ei jagunud talle enam esikindaid, sest Perk oli need endale krahmanud. Juulis otsustas Meerits Kaljuga hüvasti jätta ning liikuda samas linnaosas toimetava Unitedi juurde, kellel ta aitas uueks aastaks Premium liigasse tõusta.
2022: 1. Tristan Koskor, 2. Robert Kirss, 3. Herol Riiberg
2021: 1. Amir Natho, 2. Mait Toom, 3. Karl Rudolf Õigus
2020: 1. Frank Liivak, 2. Manucho, 3. Herol Riiberg
2019: 1. Markus Poom, 2. Roman Sobtšenko, 3. Kevin Rääbis
2018: 1. Vitali Teleš, 2. Joseph Saliste, 3. Pavel Marin
2017: 1. Ofosu Appiah, 2. Martin Vunk, 3. Matvei Igonen
2016: 1. Ilja Antonov, 2. Igor Subbotin, 3. Martin Vunk
2015: 1. Kaimar Saag, 2. Allan Kimbaloula, 3. Karl-Eerik Luigend
2014: 1. Sergei Lepmets, 2. Tihhon Šišov, 3. Jüri Jevdokimov
2013: 1. Karl Palatu, 2. Joel Indermitte, 3. Kaspar Kaldoja
2012: 1. Albert Prosa, 2. Daniil Ratnikov, 3. Aleksei Belov
2011: 1. Aleksei Jahhimovitš, 2. Martin Tšegodajev, 3. Aleks Mones
2010: 1. Alo Dupikov, 2. Eduard Ratnikov, 3. Joonas Tamm
2009: 1. Maksim Smirnov, 2. Liivo Leetma, 3. Kert Kütt
Aasta tagasitulekud
Eelmisel aastal tegi Soccernet.ee lugejate hinnangul suurima sammu tagasi Tristan Koskor, kes Florasse jõudes ei saanud end õieti käima ning lahkus suvel Küprose esiliigasse. Taliturniiril Transi särgis esinenud ründaja oli uue meeskonna ja keskkonnaga nii rahul, et sõlmis nendega lepingu. 36. vooru eel on Koskor selle hooaja väravakuningas, olles löönud 50% Transi kõikidest tabamustest - 16. Transi mängule andis lisakäigu ja stabiilsuse suvel liitunud poolkaitsja Reginald, kes mängis aastatel 2014 kuni 2019 Kaljus.
Poolteist aastat Paide Linnameeskonda aidanud Ragnar Klavani leping klubiga lõppes mullu. Uue hooaja eel oli õhus küsimus, kas Kalevi presidendi mängijakarjäär jätkub või mitte. Vastus saabus alles juulis, kui Eesti jalgpalli suurkuju poseeris Kadrioru staadionil Kalevi särgiga, andes märku, et ta tõttab hooaja teiseks pooleks enda meeskonnale appi. Klavan edutati koheselt algkoosseisu ning Kalev mängis viis järjestikust kohtumist 1:1 viiki, millele lisandus 2:1 võit Harju üle ja 0:1 kaotus Floralt. Vigastuse küüsi langenud Klavan naasis platsile 34. voorus Kalju vastu, kui ta sai üle pika aja vasakkaitses toimetada - tulemuseks ülioluline 1:1 viik, mis hoiab Kalevi eurolootust elus.
Suvise üleminekuakna lõpus lõi Artjom Dmitrijev käed vana tuttava Kaljuga, kus ta mängis 2015-2017. Viimase viie aasta jooksul Soomes, Kasahstanis ja Usbekistanis pallinud poolkaitsja tõi nõmmekate mängu juurde vajalikku kogemust, millega kohtumisi võita. Dmitrijevil on kirjas 14 liigamängu (kõik algkoosseisus), 1 värav ning 1 resultatiivne sööt.
Kuna Paide ei soovinud Edgar Turiga lepingut pikendada, meelitas Levadia ääremängija enda juurde. Kuigi kaitsemäng pole Turi kõige tugevam pool, otsustati teda ikkagi mängitada paremkaitsjana, kel oli vaba voli äärel üles-alla tööd teha. Tänavu on tal kirjas 1 värav ja 8 resultatiivset söötu, samuti Eesti A-koondise kutsed. Turi meeskonnakaaslane Mihkel Ainsalu naasis Hollandist kesise perioodi järel, ent poolkaitsja osutus Levadia jaoks nii oluliseks lüliks, et mänguminutite poolest jääb ta meeskonnas alla vaid väravavaht Karl Andre Vallnerile.
4. novembril 2017 juhendas Igor Prins toonast FC Levadiat, kui hooaja viimases mängus tehti 0:0 viik Floraga, kes tuli tol aastal Eesti meistriks. Samal päeval panid Levadia ja Infonet leivad ühte kappi, nimetades ühise meeskonna peatreeneriks Aleksandar Rogici. Prins naasis sünnilinna Pärnusse, kus ta oli PJK peatreener viis hooaega. Tänavu talvel tegi ta linnasisese klubivahetuse, kui liikus Vaprusesse, kes jäi tänu Legioni loobumisele kõrgliigasse püsima. Prins on pannud karud jalgpalli mängima ja seda nii hästi, et viimase vooru eel on neil väikene tõenäosus lõpetada hooaeg neljandal kohal.
Mullu üheks ebaõnnesõduriks ristitud Raimond Eino alustas tänavust vutiaastat II liiga klubis Saku Sporting, mistõttu võis eeldada, et Eino püüdlused profijalgpalluriks saamisel on lõppenud. Aga siis koputas suvel ta uksele noortekoondistest tuttav juhendaja Prins, kes vajas enda meeskonda uut poolkaitsjat. Niisiis pakkis Eino asjad ning kolis Pärnusse, kus ta on Vaprust aidanud 15 mängu ja 2 resultatiivse sööduga.
Harju ründaja Kaarel Usta on sel hooajal viie tabamusega meeskonna parim väravalööja. Veel tunamullu kandis ta Nõmme Kalju särki, ent eelmisel aastal otsustas ta kaitseväe tõttu jalgpallist sootuks puhata.
2022: 1. Ioan Yakovlev, 2. Ats Purje, 3. Joonas Tamm
2021: 1. Zakaria Beglarišvili, 2. Ragnar Klavan, 3. Henrik Ojamaa
2020: 1. Rauno Sappinen, 2. Sergei Mošnikov, 3. Henri Anier
2019: 1. Konstantin Vassiljev, 2. Kaimar Saag, 3. Matvei Igonen
2018: 1. Markus Jürgenson, 2. Karl Mööl, 3. Hidetoshi Wakui
2017: 1. Arno Pijpers, 2. Albert Prosa, 3. Artur Kotenko
2016: 1. Sergei Lepmets, 2. Sergei Mošnikov, 3. Marko Meerits
2015: 1. Siim Luts, 2. Gert Kams, 3. Martin Vunk
2014: 1. Dmitri Kruglov, 2. Zakaria Beglarišvili, 3. Liivo Leetma
2013: 1. Dmitri Kruglov, 2. Martin Vunk, 3. Vladimir Voskoboinikov
2012: 1. Ingemar Teever, 2. Tihhon Šišov, 3. Vladislav Ivanov
2011: 1. Alo Bärengrub, 2. Kristen Viikmäe, 3. Tiit Tikenberg
2010: 1. Sander Post, 2. Mihail Ištšuk, 3. Ingemar Teever
2009: 1. Tarmo Neemelo, 2. Dmitri Skiperski, 3. Aleksei Naumov
Soccernet.ee paneb end Euroopa meistrivõistluste raames proovile Premium liiga vastu! Kellel kuidas läheb?
EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.
- Marko Susi | Mis väärtus on suurturniiride parima noormängija tiitlil?
- Laura Jaansen | Ära kohku, aga Hispaania ja Inglismaa mängivad finaalis teist aastat järjest
- Marko Susi | Soeng mängib? Nendel kuttidel küll!
- Laura Jaansen | Mis saanuks, kui pall oleks kandiline?
- Kristjan Remmelkoor | Kes võitsid kaheksandikfinaalide laululahingud?
- Heiti Heli | Toni Kroos on liiga hea, et karjääri lõpetada
- Kristjan Jaak Kangur | On veel maad vanadele meestele!
- Laura Jaansen | Õnneks pole Saksamaa koondise fänn piinlik olla
- Ott Järvela | Viva Ronaldo ja tema pisarad, mis lendavad mesipuu poole!
- Marko Susi | Inglismaa jõuab finaali, aga ainult siis, kui ...
- Kris Ilves | Thomas Häberli on geenius?
- Heiti Heli | Katari palgasõdurid asendusid ehtsate hollandlastega, kes liiguvad vasakule ja paremale
- Ott Järvela | Sorri, Messi, aga Mbappel oli õigus. EM on väga võimas ja tugev!
- Kris Ilves | Max Verstappen võitis juba enne avavilet
- Laura Jaansen | Superstaari-pimestatusest ehk Kas Nicolae Stanciu saab olla parem kui Florian Wirtz?
- Marko Susi | Kas Inglismaa on vutimaailma tippriik?
- Kristjan Remmelkoor | See EM tõestab mulle taas, et 24 koondisega süsteem pole hea
- Marko Susi | Taani kimalasest Belgia punaseni: EM-i kõige ilusamad mänguvormid
- SN Saksamaal | Traagiline, jälk ja jõhkralt aus: sakslased jätsid Katari ja Venemaa kombel linna ilgemale poolele eesriide ette sikutamata
- Laura Jaansen | Poisid-poisid, miks te omaenda Manuel Neuerit ründate?
- SN Saksamaal | Põhjamaise lahkuse lippu kõrgel hoidev Taani nokkis inglaste saamatuse kallal läbi kogu linna
- Kris Ilves | Cristiano Ronaldo, kaua sa jaksad?
- Kristjan Jaak Kangur | Berni imest Beckenbaueri õlleklaasini ja Keisrist kaheksajalg Paulini: sakslaste jalkamuuseum teeb kadedaks
- Kristjan Jaak Kangur | Grusiin vene keelt ei räägi. Aga ukrainlasele teeb erandi!
- Marko Susi | Suarez oleks võinud ka siis kollase saada ju
- Kristjan Jaak Kangur | Inglased on alati kõiges süüdi, aga kas ka vihmasel pühapäeval Glen-sen-kitchenis?
- Kristjan Jaak Kangur | Üllatustevaba EM? Ja mis siis?
- Kristjan Jaak Kangur | Šotlased saatsid iseend juba lauluga koju, sakslastel oli kõigest schön
- Kristjan Jaak Kangur | Aga mis siis, kui Saksamaa suvemuinasjutt sai läbi juba enne EM-i algust?
- Kristjan Jaak Kangur | Düsseldorfis valitseb vaikus enne tormi, aga kõikjale jõudev ruuduline armee on päral
Kes võistlevad? Kellega? Mida oodata? Eelvaated loovad selgust!
- A-grupp: Saksa masinavärk otsib sädet, mustad hobused kappavad tuules
- B-grupp: Hispaania jahib ajaloolist neljandat, valitsev meister ja suurim väikeriik tahavad ka võita
- C-grupp: Inglismaa viimane samm, Taanis muinasloo järg ja Balkani püssirohutünnid
- D-grupp: Kirjade järgi tasub Eesti tuuseldajate ees usaldada kukkesid ja lõvisid. On see nii lihtne?
- E-grupp: Värskem Belgia otsib jätkuvalt õnne, Ukraina mängib kogu Euroopa nimel
- F-grupp: Portugali igiliikureid ootab kolmekordne väljakutse idast
Millega on senised EM-finaalturniirid ajalukku läinud?
- EM 1960 | Esimene EM-tiitli pea kohale tõstnu oli Eesti mees
- EM 1964 | Franco ei pannud seekord kätt ette ja Hispaania triumfeeriski
- EM 1968 | Kull või kiri? Kes vastust teab, see finaali saab!
- EM 1972 | Gerd Müller tuli, nägi ja võitis!
- EM 1976 | Panenka leiutati turniiril, kus mäng kestis alati 120 minutit
- EM 1980 | Turniir tehti uhkemaks ja suuremaks, aga poolfinaalid ei mahtunud ära
- EM 1984 | Platini tegi ühe turniiriga seda, mille jaoks Ronaldol on kulunud neli EM-i
- EM 1988 | Marco van Basteni imevärav ja Hollandi ainuke triumf
- EM 1992 | Skandinaavia võõrustas ja lõi platsi puhtaks kah!
- EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
- EM 2000 | Eestit lahutas kaks võitu finaalturniirist, mille suurimaks staariks tõusis Rootsi diskokunn
- EM 2004 | Jabur kompott ehk Läti kvalifitseerus, tippriigid kõrbesid ja Kreeka võitis
- EM 2008 | Torres ja Hispaania tagasid, et kirbutsirkust ei igatsenud taga mitte keegi
- EM 2012 | Eesti napikas ning ainuke edukalt kaitstud EM-tiitel
- EM 2016 | Ronaldo kehastus treeneriks, täitis enda ja rikkus Prantsusmaa unistuse
- EM 2020 | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta