35-aastane Lionel Messi on seitsmekordne maailma parim jalgpallur. Ta ei ole mitte pelgalt oma ajastu, vaid kogu jalgpalliajaloo üks säravamaid vutimehi. Ent Argentinas ei ole ta staatus pelgaltki sama Diego Maradona omaga. Tänavune MM-finaalturniir võib seda muuta.

• Mis teistele nuhtlus, see saudidele rõõm! Aga Messi ja Lewandowski peatamiseks tulebki pikalt valmistuda
• Ochoa muutub jälle maailma parimaks väravavahiks, aga kas sellest Mehhikole piisab, et seekord kaheksandikfinaalist kaugemale jõuda?
• Lewandowski tekitatud sügavaid hingepiinu saab ravida vaid Lewandowski ise. Aga mitte üksinda

Argentina on kahekordne maailmameister. Kui 1978. aastal võideti kodune suurturniir, siis 1986. aastal kandis just Maradona argentiinlased Mehhikos teise kuldse karikani. Värvika persoonina ka platsiväliste tegevustega fännide meeltesse pugenud Maradona oli kunstnik, kelle tegutsemist jälgiti naudinguga.

Messit nimetatakse aeg-ajalt lausa mustkunstnikuks. Kunagi ei või teada, milline trikk tal järgmisena varuks või kuidas ta lootusetuna näivast lõksust välja poeb ja tribüünid ahhetama paneb. Individuaalsete autasude kõrval on ta neljakordne Meistrite liiga võitja, kelle kõikide muude medalite eksponeerimiseks läheb vaja mitte riiulit, vaid eraldi tuba. Kõigest hoolimata pole tal Maradona staatust.

Rosarios sündinud kleenuke poiss kolis juba 13-aastaselt isa sugulaste kaudu hangitud testimise järel Barcelonasse legendaarsesse La Masia akadeemiasse. Kataloonias veetis ta ühtekokku üle 20 aasta, kuniks mullu edasi Pariisi liikus.

Ta ei ole jõhkras vaesuses vaevelnud kõigi jaoks tuttav agulipoiss, vaid kuskil kaugel, teiselpool ookeanit heas keskkonnas arenenud talent. Paljude argentiinlaste jaoks pole ta nii oma. Messi on fantastiline jalgpallur, aga mitte Maradona. Teda ei aita ka Maradona lapselapse, Sergio Agüero poja Benjamini ristiisaks olemine.

Eksisteerib aga üks imelihtne valem, kuidas Messi võiks tõusta sama armastatuks ja sama omaks kui kahuse soenguga Diego Armando, see õige La Albiceleste'i number kümme: tuleb lõpetada 36-aastane ootus ja Argentina Kataris taas maailmameistriks viia!

Alagrupifaasi lõpuks maailma vägevaimaks satsiks

Argentina on erinevate superarvutite, statistikute ja ekspertide suurim soosik tänavusel suurvõistlusel. Selle põhjus on üpris lihtne: 44-aastase Lionel Scaloni hoolealused ei ole üle kolme aasta mitte ühtki jalgpallimängu kaotanud.

Argentina on hetkel 35 matši järjest kaotuseta. Seeria jooksul on teenitud 24 võitu ja 11 viiki. Võidetud nii Copa America kui ka Finalissima. Maailmarekordit tähistavast seeriast meeste jalgpallis – 37 mängu järjest kaotuseta – lahutab neid kaks duelli. Kuna enne MM-finaalturniiri mängitakse praeguse seisuga üks maavõistlus Araabia Ühendemiraatidega, on neil võimalik oma maailmameistrivõistluste avamängus Saudi Araabiaga senise rekordihoidja Itaaliaga samale pulgale jõuda. Uue rekordi püstitamiseks, 38-mängulise seeria loomiseks, ei tohiks nad 26. novembril toimuvas oma teises grupimängus Mehhikole alla jääda.

See tähendab, et hea stardi korral võib Scaloni võistkonnal juba enne grupifaasi lõppu olla püstitatud uus maailmarekord. Pole kahtlustki, et selle juhtumine tõstaks koondise enesekindlust, mis on vutis edu saavutamise üks peamisi komponente. Head starti vajatakse ka põhjusel, et eelmisel MM-il alustati kehvakese viigiga Islandi vastu, mis Messi sõnul kärpis just nende vaimset lennukust.

Tänavu ollakse pelgalt paberile vaadates kindlasti võimelised kuldset karikat püüdma. Argentina puhul räägitakse alati kõige enam just nende ründevõimekusest. See on mõistetav, kui Messit toetavad mängijad nagu Angel Di Maria, Lautaro Martinez ja Paulo Dybala. See ongi kõhedusttekitavalt hirmus seltskond. Ent Scaloni salarelvaks on kujunenud väga tugev kaitse, mis põhineb justnimelt ühtsel ja võistkondlikul tegutsemisel.

Viimase aasta jooksul on Argentina pidanud täpselt 10 kohtumist. Selle ajaga on löödud küll ise soliidselt 22 väravat, kuid enda võrgust on tulnud välja koukida vaid kaks (!) palli. Kaheksa nullimängu sekka jäävad duellid taoliste tippkoondiste nagu Uruguay, Brasiilia ja Itaaliaga.

Seejuures täna pole tagaliinis selliseid suurnimesid nagu omal ajal, kui koondist esindasid näiteks Javier Mascherano või Javier Zanetti. Keskkaitses pakub kogemust küll praegune Benfica mees Nicolas Otamendi, kes pallis aastaid Manchester Citys, ent tema kõrval on tegelased, kelle puhul isegi nimede tundmisel ilmselt paljud pühapäeva vutisõbrad neile praegust koduklubi juurde öelda ei oskaks.

Väikese mõtteharjutuse korras: kui hästi oled kursis Gonzalo Montieli, Nahuel Molina, Marcos Acuna või Nicolas Tagliafico tegemistega? Need neli meest on Argentina kõige tõenäolisemad äärekaitsjad. Cristian Romero on ilmselt Tottenham Hotspursist tuttavam, nagu ka suvel Manchester Unitediga liitunud teine keskkaitsja Lisandro Martinez, kes ei ole aga seni koondises põhimeheks kerkida suutnud.

Messi viimane võimalus

Argentina tänavuse kullajahi muudab oluliselt huvitavamaks ja seetõttu potentsiaalselt dramaatilisemaks tõsiasi, et tegemist on nende suurima staari Lionel Messi viimase MM-finaalturniiriga. Seni parimal juhul 2014. aastal Saksamaale finaalis kaotanud Messi ütles hiljuti, et tema vanust arvestades ta 2026. aastal USA-s, Kanadas ja Mehhikos toimuval suurturniiril ei osale.

"Praegu on hinges veidi ärevust ja närvilisust samal ajal. See on mu viimane," ütles Messi Star Plusile antud intervjuus. Endale omaselt jäi ta oma viienda MM-finaalturniiri eel tagasihoidlikuks. "MM-il võib kõike juhtuda. Iga mäng on alati väga keeruline. Favoriidid ei kipu alati võitma.

Muidugi ma ei tea, kas me ise oleme favoriidid, aga Argentina on oma ajaloo tõttu alati üks soosikuid. Praegu veel seda enam, mis seisus oleme. Usun, et mõned teised tiimid on meist [turniiri eel] kõrgemal," sõnas ründaja.

Mullune Copa America võit, kui Brasiilia alistati finaalis nende enda kodus, kustutas osa argentiinlaste deemonitest. "Olen koondises mänginud praeguseks juba väga pikka aega. On olnud suurepäraseid hetki nagu 2014 (mängiti MM-i finaalis Saksamaaga – K. E.), 2015 ja 2016 (mängiti Copa America finaalides Tšiiliga – K. E.), aga me ei võitnud ning meid kritiseeriti, sest ei tulnud meistriteks. Tegime kõik õigesti … kuni finaalideni," meenutas Messi.

Ta jätkas: "See oli ülimalt keeruline, aga 2019 tuli palju noori peale ja võitsime nüüd lõpuks Copa America. See aitas meid palju. See oli üks saavutustest, mida mul oli vaja, et asjad kokku sõlmida. Minu jaoks oli väga oluline võita midagi rahvuskoondisega. Kui poleks seda teinud, oleks see ahv – kõik need kaotatud finaalid – mul igavesti seljas."

Messi sai selle võidu, ent see oli siiski vaid Copa America. Nüüd on hetk, kus on kas kõik või mitte midagi. Kuu aega Kataris vältav turniir määrab ära selle, kuidas läheb ajalukku Lionel Messi. Pole kahtlust, et suurema osa vutimaailma jaoks aegade parima mängijana, ent argentiinlaste enda seas sama kõva hinnangu väljateenimiseks tuleb tal detsembris Lusailis sobiva nimega Ikoonilisel staadionil kaptenina kuldne karikas pea kohale tõsta. Vastasel juhul jääb tal omaenda koduriigis Diego Maradona kinni püüdmata. See jätaks tema pärandisse tühja laigu, mida Lionel Messi sugune jalgpallur kindlasti ei vääriks.

"Argentiinlased on koondise osas hullud. Nad arvavad, et me jalutame lihtsalt kõikidest üle, ent see pole nii. Võitleme kõigiga, kuid me ei saa mõelda, et oleme juba meistrid. Minu armastus Argentina inimeste vastu on tingimusteta," püüdis Messi juba enne turniiri fänne enda poole võita, "olen tänulik, et olen saanud kogeda ja nautida kõike seda, mis on olnud võimalik. See on eriline."

Meeskonna staar – Lionel Messi

Kapten, rekordinternatsionaal, koondise aegade suurim väravakütt. 164 mängu ja 90 väravat on võimsad numbrid. Ent Messi tähtsuse kirjeldamiseks pole vaja peatuda numbritel, vaid lihtsalt vaadata Argentina mängu.

Pärast PSG-sse siirdumist – mis sündis viimasel hetkel ja olude sunnil, lüües sedasi debüüthooaja ettevalmistuse totaalselt segi –, nägime Messi viimase 15 aasta kõige kesisemat hooaega. Tänavu on ta juba 12 matšiga löönud Prantsusmaa kõrgliigas rohkem väravaid (7) kui mullu kokku. Vana hea Messi on tagasi. Ja tal ei ole valikut. Ta – ja justnimelt tema – lihtsalt peab omad eduni kandma.

Silm peale – Emiliano Martinez

Pikalt Arsenalis varuvahiks olnud Emiliano Martinez lõi paari hooaja eest särama ning on end nüüd Aston Villas demonstreerinud suurepärase väravavahina. Kuigi pikaaegne pingimees on lõpuks saanud tunnustust, mida ta väärib, ei liigitata teda kollkiprite hierarhia absoluutsesse paremikku.

MM-finaalturniir on maailma suurim jalgpalliline lava. See on Martinezi võimalus tõusta sedasi püünele, et temast räägitaks samas lauses Thibaut Courtois' või Manuel Neueriga. 30-aastasel mehel seisab ees teatud mõttes karjääri suurim väljakutse: mängida end ühe turniiriga täielikuks tippmängijaks. Eduka võistlusega on see täiesti võimalik. Ajalugu ju mäletab, kuidas tõusis keskmike hulgast suurte sekka näiteks Keylor Navas. Või kuidas Neuer väravavahiametit reformis. Mõlemale piisas ühest MM-ist.

Suurim mure – kas taustalauljad pääsevad lavale?

Reaalsuses on Argentina peamine mure see, kas nad peavad tohutule survele ja ootustele vastu. Ent see kõik on vägagi seotud solisti selja taga harmooniat loovate taustalauljatega. Angel Di Maria ja Paulo Dybala on mõned nädalad enne suurturniiri algust hädas tervisega. Mõlemad on vajalikud lülid, et koondise etteastes oleks mitmekülgsust ja plaan B.

Peatreener Scaloni värske sõnavõtt on seejuures argentiinlaste jaoks veidike kurjakuulutav. "Ainult need, kes on suutelised juba esimeses mängus mängima, sõidavad Katarisse," andis ta mõista, et kui mõni staar terveneks turniiri keskpaigaks, jäetakse ta koju. "Seetõttu ootame lõpliku nimekirja avaldamisega viimase hetkeni."

Treener – Lionel Scaloni

44-aastasest endisest ääremängijast sai treener kohe pärast putsade varna riputamist. Deportivo La Corunas legendistaatuses olnud Scaloni jõudis pallida muuhulgas West Hamis, Racing Santanderis, Lazio, Mallorcas ja Atalantas, kus ta 2015. aastal palluritee lõpetas.

Juba järgmisel aastal sai temast Jorge Sampaoli abitreener Sevillas, kust läks oma mentori abilisena 2017. aastal Argentina koondise juurde. 2018. aasta MM-il põrumise ja Sampaoli vallandamise järel nimetati Scaloni koos Pablo Aimariga peatreeneri kohusetäitjateks. Õigepea sai seitsmekordne internatsionaal töö aga juba päriselt endale.

Aimar jäi Scaloni abiliseks. Neid aitavad veel sellised legendid nagu Roberto Ayala ja Walter Samuel. Endiste tippmängijatena on neil võistkonna austus ning kuna mänguplaan on samaaegselt nii pragmaatiline kui ka lustlik, ollaksegi täna paremas seisus kui üle mitmete aastate. Argentina valdab palli, hoiab rünnakul ääred väga laiali ja pallikaotuste korral käib kohe väga kõrgelt ja agressivselt peale. Viimases 35 mängus on see neid toitnud. Kas ka nüüd?

Kasper Elissaar: "Argentina on suur favoriit põhjusega. Nende viimase aja mäng süstib enesekindlust ning põnev on olnud just see, kuidas nii suure ründejõuga satsi trumbiks on kujunenud kaitsemäng. Usun, et poolfinaali jõuab Argentina igal juhul, ent kasvõi Brasiilia tundub neist veelgi tugevam olema ehk Messi jääb ilma MM-tiitlita."

Mängud:

T, 22. novembril kell 12.00 vs Saudi Araabia (Lusail)
L, 26. novembril kell 21.00 vs Mehhiko (Lusail)
K, 30. novembril kell 21.00 vs Poola (Doha)

Kinnitatud koosseis:

Väravavahid: Emiliano Martinez (Aston Villa), Franco Armani (River Plate), Geronimo Rulli (Villarreal).

Kaitsjad: Nicolas Otamendi (Benfica), Marcos Acuna (Sevilla), Nicolas Tagliafico (Lyon), German Pezzella (Real Betis), Nahuel Molina (Atletico Madrid), Gonzalo Montiel (Sevilla), Juan Foyth (Villarreal), Cristian Romero (Tottenham), Lisandro Martinez (Manchester United).

Poolkaitsjad: Angel Di Maria (Juventus), Leandro Paredes (Juventus), Rodrigo De Paul (Atletico Madrid), Guido Rodriguez (Real Betis), Angel Correa (Atletico Madrid), Exequiel Palacios (Leverkuseni Bayer), Alejandro Gomez (Sevilla), Alexis Mac Allister (Brighton), Enzo Fernandez (Benfica).

Ründajad: Lionel Messi (PSG), Lautaro Martinez (Milano Inter), Paulo Dybala (Roma), Thiago Almada (Atlanta United), Julian Alvarez (Manchester City).